Miks meid küsimus, kust me tuleme, endiselt sedavõrd palju paelub ja kas "inimkonna hälli", "Eedeni aia" otsimine on midagi sellist, mis on lõpptulemust väärt?
See pakub huvi paljudele. Paljud inimesed uurivad ja teavad ka oma põlvnemislugu viimase mõnesaja aasta ulatuses. Samas võtmes oleks huvitav teada, kust tulevad kõik tänapäeval planeedil elavad inimesed. Siinkohal astuvad lavale neandertallased ja denisi inimesed, kes on kõigi tänapäeval elavate inimeste lähimad sugulased. Kui tahame mõista, mis on inimestele iseloomulik fülogeneetilises mõttes, peame end nendega võrdlema.

Ent ikkagi, kas peaksime raiskama aega ja jõudu, et otsida üles konkreetne org või märgala, kus elas kõigi inimeste ühine eellane?
Arvan, et meil pole võimalik mikroskaalal ühte sellist punkti leida. On küllaltki selge, et tänapäeval elavate inimeste eellased tulid Aafrikast. Nad jõudsid tänapäevase kujuni 300 000–200 000 aasta eest. On aga väga ebaselge, kus täpselt. Tõenäoliselt leidis see aset laiadel aladel. Seejärel hakkasid need nüüdisinimesed Aafrikast välja rändama, tõsisemalt alles 100 000 aasta eest, kohates näiteks Euroopas neandertallasi.

Lõpuks surid neandertallased loomulikult välja, aga enne seda segunesid nad nüüdisinimestega. Kui sinu geneetilised juured asuvad Aafrikast väljaspool, näiteks Euroopas või Eestis, tuleb neandertallastelt umbes kaks protsenti sinu DNA-st. Kui see sulle meeldib, saad öelda, et osa neandertallastest elab meis edasi.

Kuigi ma ei ole näinud kõige viimaseid õpikuid, olete teinud laste elu ilmselt oluliselt keerukamaks. Bioloogidel oli liikide määratlemisega raskusi varemgi, kuid teie avastused näivad viitavat, et sõna "liik" on vähemalt perekonna Homo rühmadesse jagamisel iganenud.
Jah! Ideest liigist kui sellisest on akadeemiline konstruktsioon. Teame, et looduses lahknevad rühmad üksteisest tasapisi. Nad saavad õige tihti uuesti kokku ja segunevad. Minu jaoks on mõttetu arutada, kas neandertallased olid nüüdisinimestest erinev liik või mitte.

Me teame, et segunesime. Me teame, et oleksime saanud ühiseid järeltulijaid. Nüüdisinimeste seas elades olid nad omakorda piisavalt edukad, et ise järeltulijaid saada. Kui tahad kutsuda neid teiseks liigiks seetõttu, et nad nägid meist veidi teistsugused välja ja käitusid teistmoodi, on see sinu asi. Mul pole selle vastu mitte midagi.

Milliste tunnuste põhjal saame me sellisel juhul inimeste erinevateks rühmadeks jagamiseks kasutada? Selleks fülogeneetiline analüüsi – luude kuju või DNA – põhjal eri rühmadesse sorteerimine meenutab veidi füüsikas Schrödingeri võrrandi kasutamist. Teame, et see töötab, kuid saadud tulemuse sügavamasse sisusse süüvimata jääb midagi kripeldama. Viskame piltlikult hunniku pulki lauale ja vaatame, mis mustri saame.
Ilu on vaataja silmades. See sõltub sellest, millistest skaaladest me räägime ja milliseid tunnuseid oluliseks peame. Nüüdisajal defineerivad inimesed end peaasjalikult selle järgi, millist keelt nad räägivad. Kultuur on väga tähtis. Me määratleme end selle, sh oma emakeele kaudu.

Muidugi on olemas ka geneetiline ajalugu. Mõistame üha paremini, kus meie geenid minevikus olid, aga ma läheksin isegi nii kaugele ütlemaks, et need pole meie ajaloo juures väga tähtsad. Räägin tudengitele õige tihti, kuidas tunnetan Kreekas Akropoli külastades seal enda juuri. Sealt on pärit meie demokraatia, suur osa kultuurist, arhitektuurist. Samas tean kindlalt, et minu geenid pole Kreekas mitte kunagi olnud.

Minu enesetunnetuse juures on kultuuriline ajalugu minu geenidest palju tähtsam.

Hiljutiste arheoloogiliste leidude valguses näib üha rohkem, et me ei saa kultuuri neandertallaste ja meie esivanemate eristamiseks kasutada, mis on probleemne nii mõneski mõttes.
Mida rohkem me tänu arheoloogiale neandertallaste kohta teada saame, seda enam mõistame, et ka neandertallased tegelesid varem nüüdisinimestele iseloomulikuks peetud asjadega, näiteks teatud kunstivormide loomisega.

Ent arvan endiselt, et nüüdisinimeste juures on midagi erilist. Kõik teised varajased inimeste vormid – denisi inimesed, neandertallased, teised Indoneesias, Aasias ja mõnel pool Aafrikas elanud inimesed – olid olemas palju pikemat aega kui nüüdisinimesed. Sellele vaatamata ei teinud nad mitmeid nüüdisinimestele iseloomulikke asju. Nad ei ületanud veekogusid, mille teist kallast ei paistnud. Nende asurkonna suurus ei ületanud ilmselt ühelgi ajahetkel 100 000.

Nendega võrreldes muutus meie tehnoloogia ja kultuur väga kiiresti. Näiteks neandertallaste Lääne-Euroopas ja Kesk-Aafrikas valmistatud tööriistu võrreldes näeme, et need näevad välja samasugused, seda sadade tuhandete aastate vältel.

Nüüdisinimeste puhul saab seevastu väga kiiresti aru, millised on pärit Aasiast, Euroopast jne. Samuti kasvas kiiresti nende arvukus ja nad hakkasid levima üle terve Euroopa ja maailmas. Nad tegid seda 50 000–60 000 aastat punktini. Tänapäeval mõjutame juba suurt osa biosfäärist.

Nüüdisinimestes on ikkagi midagi erilist. Mis see täpselt on, võib olla miljoni dollari küsimus, millele vastamine võtab ilmselt vähemalt järgmise kümnendi.

Neandertallaste täisgenoomi järjestamise järel olete leidnud DNA-s terve hulga kohti, kus nende geenid nüüdisinimestest erinevad. Neist mõned on seotud aju arenguga. Pärast seda olete võtnud nõuks siirdada neid geene hiirtesse ja tüvirakkudesse. Mida te sellega leida loodate ja kas sellest tingitud muutused võivad olla tõesti sedavõrd olemuslikud, et paistavad selgelt silma?
Pärast neandertallaste genoomi järjestamist saame koostada tõesti kataloogi geneetilistest muutustest, mis on olemas nüüdisinimestel, kuid mitte neandertallastel. Nimekiri pole väga pikk, terve genoomi peale vaid võib-olla 30 000 kohta. Meie jaoks on suur väljakutse öelda, millised neist on olulised.

Oleme harjunud mõtlema, et need on seotud ilmselt vaimse võimekuse või sotsiaalsete võimetega. Meie intellekt ei pruukinud olla aga neandertallastest üksikisiku tasandil suurem. Meid võis eriliseks muuta võime moodustada suuremaid ühiskondi. Nõnda on meie suur unistus mõista vähemalt osaliselt selle bioloogilist tausta. Selle tööga on alles algust tehtud ja see võtab kümme aastat või isegi rohkem.

Osa geene võib-olla seotud meie aju funktsioneerimisega. Kaasaegsete tehnikatega saame muuta tüvirakud sellisteks, nagu võisid olla need neandertallastel ja muuta need seejärel ajurakkudeks. Saame vaadata, kuidas need närvirakud funktsioneerivad. Oleme kriimustanud alles selle pealispinda ja uurinud näiteks nende ainevahetust, mis võib olla huvitav.

Kas saate jagada mõningaid esialgseid tulemusi?
Tegelikult mitte (naerab), kuid oleme märganud mõningaid erinevusi närvirakkude metabolismis. Selles, kuidas valmistatakse ehituskive DNA sünteesiks. Samuti jagunevad veidi erinevalt ajurakkudeks küpsevad tüvirakud. Seniste eksperimentide käigus oleme näinud esialgseid sellele viitavaid vihjeid, kuid peame uurima seda veel palju hoolikamalt.

Teine tähtis valdkond, millega olete peaasjalikult doktor Vivian Sloniga koostööd teinud, puudutab keskkonnas leiduva DNA järjestamist.
On väga põnev, et saame kasutada äärmiselt tundlikke tehnikaid, et eraldada DNA-d setetest. Leiame arheoloogiliste väljakaevamiste käigus sageli kivitööriistu, jälgi inimasustusest, kuid mitte konte. Me ei tea sellisel juhul isegi seda, mis inimrühmaga tegu oli.

Nüüd on võimalik saada pärilikkusainet kätte setetest ja öelda, kas tegu oli denisi inimeste, neandertallaste või nüüdisinimestega. Loodetavasti saame minna sellega veelgi üksikasjalikumaks. Seega arvan, et sellest saab arheoloogias standardne tööriist.

Kui palju me selle uue tehnikaga inimrühmade paiknemist kujutaval kaardil laiuvast ruumist teie hinnangul täita saame? Hiljuti teadlaste kätte jõudnud Tiibeti koopast leitud kolju võib meid vähemalt denisi inimeste osas tublisti edasi aidata, kuid mis saab edasi?
Eriti palju võib olla sellest kasu just Aasias elanud inimrühmade puhul ja sealsete koopas asuvate arheoloogiliste leiupaikade puhul. Kes teab, Skandinaavias või selles Euroopa osas ei saa me praegu arheoloogiliste leidude põhjal öelda, kes elas siin enne viimast jääaega. Liustikud hävitasid enda teel kõik. Samas usun ma, et isegi siin peavad olema kuskil settekuhilad, mis on pärit varasemast ajast.

Võib-olla on võimalik tulevikus öelda, et enne jääaega elasid siinmail neandertallased.

Spekuleerimine on tänamatu tegevus, kuid kas võime leida selle käigus veel täiendavaid tundmatuks jäänud inimrühmi? Iidne DNA kipub olema tavaliselt väga lagunenud.
Ma ei heidaks seda võimalust kõrvale, et 50 000–40 000 aasta eest elas teisigi inimrühmi. Teame näiteks, et Indoneesias elasid toona kääbusinimesed. Oleme üritanud nende DNA-d eraldada, kuid seni tulutult. Tõenäoliselt lahknesid nad teistest inimestest isegi enne neandertallasi. Teame nende olemasolust ja arheoloogiliste leidude põhjal elas teisi inimrühmi Aafrikas. Tõenäoliselt leiame neid seetõttu tulevikus veelgi.

Mõtlen tihti sellegi peale, mis juhtuks meie praeguse ühiskonnaga, kui kohtaksime ühte sellist inimrühma tänapäeval, kelle intellekt oleks meie omaga vähemalt võrreldaval tasemel.

Sellel teemal on avaldatud palju ilukirjandust, näiteks kuskilt kaugelt orust või mägedest neandertallaste leidmise kohta. Ootaksin ära, kuni see tegelikult juhtub.

Muidugi on huvitav oletada, kuidas me sellisel juhul nendega käituksime. Kas ilmutaksime nende suhtes veel hullemat rassismi, kui tänapäeval elavate teistsuguste inimrühmade puhul või aitaks lahustada selget piirjoont, mille tõmbame praegu loomade ja inimeste vahel?

Neandertallastel olid tööriistad, nad suhtlesid üksteisega teatud viisil, kuid olid meist teistsugused. Võib-olla muudaks see meid vastuvõtlikumaks idee suhtes, et inimeste ja loomade vahel pole mingit absoluutset vahet, vaid tegu on järjepideva skaalaga. Kes teab, kuidas see sündmusteahel edasi hargneks?

Ja viimaks, kuidas on paleogenoomika muutnud seni seda, kuidas me endast inimestena mõtleme? Idee geneetilisest puhtusest, ükskõik millisel tasandil näib olevat muutnud sisutühjaks.
Inimeste evolutsiooni seisukohalt on muutunud ilmselgeks, et väljasurnud inimrühmad on pärandanud tänapäeval elavatele inimestele oma pärilikkusainet. Me pole segunenud mitte ainult omavahel, vaid ka kõigi teiste vormidega. Samuti on teiste tööst selgunud, et inimesed rändasid näiteks Euroopas kivi-, pronksi- ja rauaajal arvatust palju-palju rohkem.

Ajas tagasi minnes on need rühmad omavahel tugevalt segunenud ning üksteist asendanud suurematel skaaladel, kui 10–20 aasta eest arvasime. See näitab meile, et meie ajalugu oli väga huvitav ja oleme (sageli) liikvel olnud.

Paleogenoomika teadussuunale aluse pannud professor Svante Pääbole anti kolmapäeval Eesti Teaduste Akadeemia välisliikme diplom.