"Flores on teadaolevalt ainus koht maailmas, kus kahanes inimlaste kasv saare mõjul mitte ühel, vaid kahel korral. See on maagiline paik, kuhu sattuvad asjad väikeseks muutuvad," märkis uurimuse kaasautor Joshua Akey, Princetoni ülikooli populatsioonigeneetik.

Isolatsioonist tingitud muutused loomade kasvus on teada-tuntud. Küprosel elasid kunagi suuruselt merilõvidega võrreldavad jõehobud. Florese saarele jõudnud elevantide kaal polnud tuhandeid aastaid hiljem metsseast suurem. Teisalt oli rottide kasv võrreldav kasside omaga. Väikeloomad muutuvad suuremaks kiskjate puudumise tõttu. Suuremate loomade jaoks ei jätku aga piisavalt toitu. Fosteri reegel sõnastati juba poolsada aastat tagasi.

Inimesed kuuluvad oma lähisugulastega suuremate loomade sekka. Sadu tuhandeid aastaid tagasi saarele jõudnud ürginimeste kaal kahanes saare keskkonna mõjul 25 kilogrammini ja pikkus ühe meetrini.

Juba pärast esimest säilmete päevavalgele tulekut 2003. aastal tekkis teadlastel küsimus, kas ja kui palju voolab saare tänaste lühikese kasvuga elanike soontes kääbuskasvu ürginimeste verd. Arheoloogiliste leidude põhjal võisid nüüdisinimesed ja kääbuskasvu Homo floresiensis saarel lühikest aega koos elada.

Teised teadlased olid skeptilisemad ja väitsid, et tegu oli hoopis arenguhäirega nüüdisinimeste kontidega. Vaidluse tõotas lahendada 2007. aastal DNA. Esmaste hinnangute kohaselt oli säilmete vanus vaid 13 000 aastat. Seega oleks võinud olla hästi säilinud ka selles leiduv pärilikkusaine.

"Me proovisime, kuid ei suutnud eraldatud materjalist sotti saada," meenutas uurimuse juhtivautor Richard Green, California ülikooli geneetik. Aastaid hiljem oli põhjus selge. Homo floresiensis'e kondid olid arvatust vähemalt viis korda vanemad.

Geneetikud ei kaotanud aga lootust. Luudest järjestamiskõlbuliku pärilikkusaine otsimise asemel otsustas Green koos kolleegidega järjestada nüüdisajal Florese saarel elava 32 pügmee DNA ja võrdles seda ülejäänud maailmas elavate inimeste pärilikkusainega.

Tulemuste põhjal olid pügmeed kõige sarnasemad Ida-Aasia elanikele. Väike osa DNA-st oli ainuomane teistele inimliikidele – neandertallastele või denisi inimestele. Veel väiksem osa ei ühtinud ühegi teadatuntud geenijärjestusega.

"Samas polnud need lõigud erakordselt ebatavalised. Seega saame küsimsuele joone alla tõmmata ja üheselt öelda, et pügmeed pole Florese inimeste sugulased. Lühikest kasvu soodustavad selle asemel kohalikud olud," sõnas Green.

See tähendab vaid üht. Esimesed saarele saabunud nüüdisinimesed olid sama pikad, kui teised mandril elavad inimesed. Tuhandete aastate jooksul muutusid nad aga samasugusteks kääbusteks kui Florese inimesed ja elavandid.

DNA põhjalikumal uurimisel tekkis teadlastel parem aimdus, kuidas see kunagi juhtuda võis. Ühes geenis toimuvate muutuste asemel, nagu juhtub see näiteks koerte puhul, esines nende genoomis lühikese kasvuga seotud geenivariante väga palju.

"Lühikese kasvuga seotud alleele leidub kõikides inimpopulatsioonides. Lühikene olemiseks geneetiline materjal on juba olemas. Sa pead selle lihtsalt välja valima ja saadki lühikese kasvuga inimesed," laiendas Green.

Uurimus ilmus ajakirjas Science.