Suurkiskjate puudumise ja saare piiratud ressursside mõjul kahanenud inimliigi säilmed tulid päevavalgele 2003. aastal Liang Bua koopast. Luude hapruse ja ainulaadsuse tõttu kasutati toona nende vanuse määramiseks neist endist eraldatud orgaanilise aine asemel vähemalt pealtnäha luudega samas settekihis lasunud puusütt. Materjalis leidunud radioaktiivse süsiniku hulga põhjal sai oletada, et kääbusinimesi võis saarel näha veel 11 000 aasta eest.

Oluliselt hiljem, kui Indoneesia saarestiku saartele saabusid esimesed nüüdisinimesed. Kuigi järeldus tekitas teadlastes hämmingut, polnud head alust tulemustes kahelda.

H. floresiensis'e säilmete leidmine motiveeris antropolooge ja arheolooge oma tööd jätkama. Leida loodeti nii täiendavaid fossiile kui ka mõista paremini, kuidas täpselt setted koopas ajastute vältel liikusid. Hiljutised väljakaevamised ongi viidanud, et puusüsi leiti koopa osast, kust on vanemad setted minema uhutud. Hiljem nende koha täitnud setted on aga kümneid tuhandeid aastaid nooremad.

Rühm antrolooge eesotsas Richard Robertsi, Thomas Sutikna ja paljude teiste 2003. aastal tehtud väljakaevamistel osalenud teadlastega dateerisid nüüd selgelt kääbusinimesega samas settekihis olevate kivimite ja pinnase vanuse ning leiavad, et see jääb 100–60 tuhande aasta vahele. Eelnevalt päevavalgele tulnud kivitööriistade vanuse põhjal võib oletada, et kääbuskasvu inimliik kasutas koobast 190–50 tuhande aasta eest.

H. floresiensis ja nüüdisinimesed seega üksteisega kokku ei puutunud või elasid külg külje kõrval vaid viivu. Viimase võimaluse tõeks osutumine viitaks töö autorite sõnul, et kääbusinimeste kadumise taga olid nüüdisinimesed. Varem on kahtlustatud, et Homo sapiens'i väljaränne Aafrikast võis hoogustada neandertallaste allakäiku.

Kääbusinimeste endi juurte või päritolu kohta töös kirjeldatavad dateeringud aga uut infot ei anna.

Uurimus ilmus ajakirjas Nature.