Enne nüüd kirjeldatud avastust jõudsid ürginimesed teadaolevalt 1,85 miljoni aasta eest vähemalt Gruusiasse Dmanisi koopani. Shangchengi leiupaik asub aga Aafrikast jämedalt 10 000 kilomeetrit kaugel. Dmanisi koopast leiti lisaks aga ka ürginimeste koljusid. Nende kuju põhjal oli tegu "püstiste inimestega", kes asustasid paarsada tuhat aastat hiljem muu hulgas India ookeanis paikneva Jaava saare. Aafrikasse jäänud Homo erectus'ed panid aluse nüüdisinimesteni viinud põlvnemisliinile.

Tööriistade leidmiseni viinud ekspeditsiooni eest vedanud Hiina Teaduste Akadeemia geoloog Zhaoyu Zhu asus Lantiani maakonnast iidsete inimlaste jälgi otsima juba 2001. aastal. Esimest tööriista meenutavat kivikildu märkas üks Zhu hiina kolleegidest kuus aastat hiljem. Sealt edasi kulges töö veelgi hoolikamalt ja aeglasemalt. "Me tahtsime olla kindlad, et esitatavad tõendid ja tõestuskäik on täielikult pommikindel ja vettpidav," sõnas projektiga 2010. aastal liitunud Robin Dennell, Exeteri ülikooli paleoantropoloog.

Kokku esitleb töörühm nüüd 82 tööriista, mis olid valmistatud suurematest kividest välja löödud kildudest. Veel 14 lihtsamat sorti leiult töötlemisjälgi ei leitud. Kuigi tänapäevases mõistes on tegu algeliste abivahenditega, erinesid need funktsiooni poolest märkimisväärselt. Muu hulgas suutsid teadlased eristada algelisi puure või kiviteravikke, kirkasid ja kaabitsaid. Samuti leidsid nad alasina kasutatud kive ja veeriseid, millest kasulikke välja löödi.

Kivist tööriistu leiti suurel hulgal. Autor: Zhaoyu Zhu

Samast leiupaigast tuli päevavalgele põdra, veise ja veel ürgsel ajal elanud sõralise fossiilid. Neilt lõike- või murdejälgi ega teise inimeste kätetööle viitavaid märke ei leitud. Täpselt samamoodi ei leitud sealtsamast ühegi ürginimese säilmeid. Seega saavad teadlased rangelt võttes vaid spekuleerida, kes juba toona Hiina idaosas toimetas.

Uurimuse avaldamisele rohelise tule andnud Michael Petraglia Max Plancki inimajalooteaduse instituudist pidas Homo erectus't kandidaadina võimalikuks, kuid teatavate mööndustega. "Arvestades leiupaiga vanust ja võimalust, et sealt võidakse leida veel vanemaid tööriistu, võist tegu olla mõne teise Euraasia elava Homo perekonna liikmega, näiteks Homo habilis't meenutava esivanemaga," mõtiskles antropoloog.

Tööriistu leiti 17 eristatavast settekihist, mis vastab ajaliselt ligikaudu 850 000 aastale. Neist suurem osa, 80, tuli päevavalgele 11 perioodist, mida iseloomustavad niisket ja sooja kliimat. Ülejäänud ajavahemikud seostuvad külmema ja kuivema keskkonnaga. Teadlaste sõnul oli seeläbi piirkond seega inimeste poolt asustatud pikka aega, kuid mitte ilmtingimata pidevalt.

Leidude vanus jätab teatavat tõlgendamisruumi. Nende vanust ei määratud otseselt, vaid lähtuti neid ümbritsevatest magneetunud mineraalidest. Mineraalides talletub Maa magnetvälja jõujoonte kunagine suund. Kuna põhja- ja lõunapoolus vahetavad aeg-ajalt kohti, saab jõujoonte täpse suuna põhja teha oletusi setete sadestumise aja kohta.

Aafrika leidude põhjal on koostatud eelnevalt selle põhjal üksikasjalik kronoloogiline skaala. See võeti appi ka nüüd. "Me olime selles osas väga hoolikad. Alati jääb võimalus, et keegi mattis tööriistad sihilikult. Kuid see ei tundu väga võimalik," viitas Denell.

Uurimusega samaaegselt ilmunud kaasartiklis, kuid uurimusega otseselt mitte leitud Texase ülikooli antropoloogi John Kappelmani sõnul pole ürginimeste sedavõrd vara Hiinasse jõudmine mõeldamatu. "Isegi kui aastane hajumistempo oli 10–15 kilomeetrit, mis vastab tänapäeva küttide-korilaste päevasele teekonnale, kulunuks selleks pelgalt 1000–3000 aastat," viitas antropoloog. Täpse rännutee ja -kiiruse välja selgitamiseks tuleb teha aga täiendavaid uuringuid.

Uurimus ilmus ajakirjas Nature.