Aafrikast umbes 1,7 miljoni aasta eest lahkunud inimesed kasutasid oma aja kohta revolutsioonilist tehnoloogiat. Acheuli kivist pihukirveid, mis olid teritatud mõlemast otsast. Kuid nagu iga teine tehnoloogia, minetas see aja möödudes oma olulisuse. Tööriistad muutusid tänu uutele valmistamismeetoditele keerukamaks, kergemaks ja väiksemaks. See võimaldas toona elanud inimlastel saada hakkama varasemates oludes. Nihe leidis aset ligikaudu 300–200 tuhande aasta eest.

Varasemate leidude põhjal võeti uus tehnoloogia India aladel kasutusele 140–46 tuhat aasta tagasi. Uus analüüs lükkab selle enam kui 200 000 aasta võrra kaugemasse minevikku – 385 tuhande aasta taha. Klassikaliste inimlaste väljarännet Aafrikast ja Lõuna-Aasia kultuuride arengut kirjeldavate mudelitega on seda raske seletada. Varem on arvatud, et uute tööriistade kasutuselevõtuks andsid tõuke just piirkonda saabunud nüüdisinimesed.

India lõunatipust leitud 385–172 tuhande aasta vanused tööriistad jätavad seega teadlaste sõnul kaks võimalust. Nüüdisinimeste vahetud eellased hakkasid Aafrikast välja rändama juba 400 000 aasta eest. Alternatiivselt suutsid Attirampakkamis ja selle lähistel elanud ürginimesed jõuda uue innovatsioonini iseseisvalt ja Aafrikas elanud inimestega ligikaudu samal ajal.

Ühte võimalust selgelt teisele eelistada Shanti Pappu Tamil Nadus asuvast Sharma pärandihariduse keskusest ei söanda. Leiupaigast pole tulnud päevavalgele inimsäilmeid. Seega oleks võinud kivitööriistu valmistada samahästi nüüdisinimeste eellased või nende lähisugulased nagu Homo rhodesiensis, Homo heidelbergensis, Homo antecessor või isegi neandertallased.

Samas märkis Pappu kolleegidega töös, et kliimaolud oleksid võimaldanud rännata nüüdisinimestel toona Aafrikast välja vähemalt kahel korral. Hiljutiste ürginimeste suuremale liikuvusele viitavate leidude valguses ei tundu täiendav väljaränne Aafrikast sedavõrd võimatu kui varem. Kuid teiste antropoloogide sõnul sellest üksinda kaugeleulatuvate järelduste tegemiseks ei piisa.

Näiteks märkis India kiviajaekspert Michael Petraglia Max Plancki inimajalooteaduse instituudist, et tööriistad ei pruugi kuuluda oma keerukusetl kesk-kiviaega. Tegu võiks olla Acheuli tööriistade edasiarendustega. Järsku muutust ta Pappu töörühma leitud tööriistade kujus ei näe. Just see viitaks tema hinnangul piirkonda saabunud inimrühmale.

Sarnaselt Pappule nentis ka Petraglia, et India kliima ei soosi eriti fossiilide säilimist. Seega on raske öelda, kes täpselt tööriistu valmistas. Samas tõi ta välja, et Attirampakkamist tuhande kilomeetri võrra põhja poolt on leitud kivitööriistadega võrreldavalt vana suure peaga inimlase kolju. Teisisõnu elasid piirkonnas toona selgelt inimesed.

Harvardi ülikooli arheoloog Christian Tryon viitas, et Levallois' stiilis tööriistade valmistamine pole võrreldes varasemate tehnikatega oluliselt keerukam. Seega pole välistatud, et muutuv kliima kannustas inimesi mitmes maailma eri paigas ligikaudu samal ajal sarnastele innovatsioonidele. Toidu ja vee hankimiseks pikemate rännakute tegemine oleks soosinud kergemate ja hõlpsamalt kaasaskantavate tööriistade valmistamist.

Uurimus ilmus ajakirjas Nature.