"Nad ei korja lihtsalt metsa alt suvalisi raage, vaid võtavad mõnikord ette isegi pikemaid lende, et leida just sellisest materjalist oks või taimejupp, mis sobib selle töötlemiseks kõige paremini," märkis uurimuse juhtivautor Christian Rutz, Šotimaal asuva St. Andrewsi ülikooli bioloog ERR Novaatorile. Sel viisil valmistatud tööriistad leiavad omakorda rakendust poolmädanenud palkidest ja puuõõnsustest mardikate ning teiste putukate õngitsemisel.

Lindude käitumine tõmbas loodusteadlaste tähelepanu esmakordselt juba paarikümne aasta eest. Siiani polnud aga keegi välja selgitanud, kui palju aega ja energiat – kui üldse – nad sellega säästavad.

Nõnda püüdis Rutz kolleegidega paarkümmend varest ja lasi neil toimetada erinevat sorti oksi ja taimestikku sisaldavas aedikus. Samuti oli selles puupakk, milles elutsesid putukad. Mõnedel varestel võttis saagi tabamine aega vähem, teistel rohkem. Üldiselt jäi aga putukate eluiga konksuga tööriistu kasutava varese lähistele sattudes kümme korda lühemaks.

"Seega tasub tööriista valmistamine tõesti ära, isegi kümnekordselt. Olgugi, et tegu on suhteliselt lihtsakoelise innovatsiooniga. Linnud omakorda saavad kasutada ülejäävat energiat järglaste kasvatamiseks. Samuti parandab see nende enda ellujäämise väljavaateid," sõnas bioloog. Umbes samasuguse tõuke nüüdisinimeste arengule võis Rutzi sõnul anda paarikümne tuhande aasta eest kalakonksude kasutuselevõtt.

Kui see aga kõik on sedavõrd kasulik, miks ei talita samamoodi teisedki linnuliigid? Välja võib tuua vähemalt kolm põhjust. Esiteks on võimalik, et kõiki tööriistu kasutavaid liike pole lihtsalt leitud. Troopikasaarte džunglite uurimine nõuab aega ja ressursse. Teiseks puuduvad Vaikse ookeani saartel tavaliselt rähnid ja neile sarnanevad putuktoidulised linnud. Kuna nende nišš on täitmata, saavadki varesed täiendada oma toidulauda puidus peituvate putukatega.

"Ja viimaks pole neil saartel looduslikke kiskjaid, kes võiksid neid haavataval momendil lihtsalt ära süüa. Juba kord konksuga putukat koukides on varesed sellele täielikult pühendunud ja nad ei suudaks ohtu märgata," märkis Rutz.

Kuigi tööriistade kasutamise põhjused ja lähtepunkt ei kattu seeläbi täielikult inimeste eellastega, loodab bioloog, et see võimaldab sellegipoolest tööriistakasutuse arengut paremini mõista.

"Kõige vanemad inimeste valmistatud kalakonksud on umbes 23 000 aasta vanused. Evolutsioonilises mõttes on tegu silmapilguga. See vastab vaid umbes 1000 inimpõlvkonnale. Ja ometigi ehitasime me alles hiljuti juba kosmosesüstikuid," laiendas bioloog. Seetõttu ongi vareste juures tehtud avastus tema hinnangul sedavõrd põnev. See annab aimu, kuidas võivad asjad alguse saada.

"Isegi oksa otsa knksu painutamisel võib olla märkimisväärne mõju. Ma ei arva muidugi, et need varesed 1000 põlvkonna pärast kosmoselaeva ehitavad, aga see on algus ja kõige selle jaoks ei lähe tarvis isegi väga suurt aju," lisas Rutz.

Uurimus ilmus ajakirjas Nature Ecology and Evolution.