''See võib kõlada küll hullumeelselt, aga mul on hea põhjus uskuda, et teie hoolealused kasutavad tööriistu,'' kostis 2012. aastal Hawaii saarel asuva Keauhou linnukaitse keskuse telefoni kõlarist. Toru otsas oli Christian Rutz, maailma teises otsas Šotimaal asuva St. Andrewsi ülikooli bioloog. Järgnenud reaktsioon polnud just see, mida mees ootas. ''Ma sain vastuseks ''Jah. Me oleme seda aeg-ajalt näinud. Kuid me ei arvanud, et see on midagi erilist','' meenutas Rutz ERR Novaatorile antud intervjuus.

Sõltuvalt sellest, mida tööriistade kasutamise all täpselt mõeldakse, on aga tegu loomariigis vägagi haruldase nähtusega. Teada on vaid käputäis liike, kes annavad looduses leiduvale materjalile – olgu selleks näiteks oksaraod või kivid – enne selle enda tarbeks kasutusse võtmist vajadusel teise kuju. ''Inimesed on ilmselt selle ebatavalisuse tõttu oodanud, et täiendavate tööriistakasutajate avastamiseks pead lihtsalt õigel ajal õigesse kohta sattuma,'' tõi bioloog välja võimaliku põhjuse, miks ʻalalād siiani tähelepanuta jäid.

Kuula ka Priit Enneti teadusuudist.

Hiljuti ajakirjas Nature ilmunud töö näitlikustab, et uute seda tegevate liikide leidmiseks ei pea lootma vaid pimedale õnnele. Enam kui kümme aastat tööriistu kasutavaid Uus-Kaledoonia vareseid uurinud Rutz täheldas mõne aasta eest nende morfoloogilisi eripärasid lahates muu hulgas, et neil on ebatavaliselt sirge nokk ja suured silmad. Bioloogil tekkis mõte, et samade tunnuste alusel saab otsida ka teisi tööriistu kasutavaid linnuliike. Vareslaste seas ringi vaadates jäid talle silma Hawaii varesed.

Ennustuse proovile panemiseks tegi Rutzi töörühm 109st toona elus olnud Hawaii varesest katseid kokku 104ga. Toiduotsingutel võttis lihtsad tööriistad appi 78 protsenti lindudest. ''Täiskasvanutest tegid seda aga praktiliselt kõik – umbes 93 protsenti. Näib, et Hawaii varesed peavad oma tööriistade kasutamise oskust paar aastat lihvima. On huvitav, et see üleminek langeb kokku nende suguküpseks saamisega,'' mõtiskles bioloog.

Kuid katsed ei tõestanud piisavalt üheselt, et liigil on tööriistade kasutamiseks selge eelsoodumus. Nii kasvatasid nad paari aasta vältel täielikus isolatsioonis üles veel seitse tibu.

''Nad ei näinud seega kunagi, kuidas täiskasvanud linnud abivahendeid kasutasid. Teadlastena ei julgenud me käitumise tahtmatult esile kutsumiseks isegi pliiatseid käes hoida. Nii pidid nad selle ise spontaanselt oma arengu käigus läbi hammustama. Ja seda nad ka tegid. See on põnev, kuna viitab, et ʻalalād on juba evolutsiooniliselt mingil viisil programmeeritud tööriistu kasutama või on neil selleks teatav eelsoodumus,'' märkis Rutz. Tähelepanekul on potentsiaali anda sisekaemust tööriistade kasutamise evolutsioonilise tagapõhja kohta laiemalt.

Linnuliikide põhjal, kelle seas on tänaseks tööriistade kasutust täheldatud, oletab Rutz, et käitumismustri avaldumine on seotud troopikasaarte eripärade ja isoleeritusega. ''Neil saartel puuduvad tavaliselt rähnid ja neile sarnanevad putuktoidulised linnud ehk nende nišš on täitmata. Vähemalt on meil hetkel kaks, koos Galapagose tüvesirgiga kolm andmepunkti (muigab), mis hüpoteesi toetab, kuigi tegu võib olla ka täieliku kokkusattumusega,'' laiendas bioloog.

Samal ajal näitas fülogeneetiline analüüs, et Uus-Kaledoonia ja Hawaii vareste ühine esivanem lendas maailmas ringi 11 miljoni aasta eest. ''Nad asuvad üksteisest evolutsioonipuus praktiliselt nii kaugel, kui nad üleüldse olla saavad. Nii on küllaltki loomulik eeldada, et tööriistade kasutamise oskus kujunes välja teineteisest sõltumatult ja nende ühine esivanem seda ei teinud,'' sõnas Rutz. Siiski soovitab mees põhjapanevate järelduste tegemisega veel oodata.

Kui inimeste edus on tööriistade kasutamine mänginud tõenäoliselt kriitilist rolli, siis ʻalalāte allakäiku võis see omal ajal isegi kiirendada. ''Hawaii ökosüsteemi seisund on kaasnevalt inimeste saabumisega oluliselt halvenenud, toimunud on võõrliikide sissetung, putukate asurkonnad on segi paisatud. Nišši, mida nad tööriistakasutajatena täitsid, sellisena enam lihtsalt ei eksisteeri. Kui oled evolutsiooniliselt kohastunud seda täitma, siis on sul probleem,'' nentis bioloog ja tõi paralleeli rähniga, kes on kaotanud võime puid toksida.

Tõehetk Hawaii vareste tuleviku osas saabub selle aasta novembris, kui pärast 20 aastat kestnud jõupingutusi linnud taas vabadusse lastakse. Esialgu saavad linnud otsese näljaga seonduva surmariski alandamiseks lisatoitu. Pikapeale peavad ʻalalād õppima aga taas omapäi hakkama saama ja laiendama selleks näiteks oma toidulauda. ''60 000 naela küsimuseks on seejuures, kas ja kui sageli hakkavad nad selle käigus kasutama tööriistu vabas looduses. Kuid kui nad seda tegema ei hakka, siis on sellel ka väga head põhjused,'' laiendas Rutz.

Uus-Kaledoonia vareste puhul on bioloog varem tähele pannud, et tööriistade kasutamise ajal ei pööra linnud ümbritsevale pea üldse tähelepanu ehk oht sel ajal kiskjate ohvriks langeda oleks äärmiselt kõrge. Vareste õnneks on aga kisklusrisk saarel suhteliselt madal.