Westaway ja ta kaaslaste töö ilmus vaid vähem kui kuu pärast teadet, mille kohaselt jõudsid esimesed inimesed Austraaliasse juba umbes 65 000 aasta eest. Tehtud tähelepanekul oli kaugeleulatuv mõju. Maailma lõppu eelnevalt arvatust 20 000 aastat varem jõudmiseks pidid nüüdisinimesed Aafrikast ka oluliselt varem teele asuma. Tõdemusel olid samas omad probleemid. Uute leidude valguses näisid nüüdisinimese jõudvat Austraaliasse varem, kui mandrit Aasiast lahutavatele saartele.

Teadlased ei pidanud vastuollu selguse toomiseks alustama päris tühjalt lehelt. Samasse ajaperioodi paigutuvad inimhambad leidis Sumatra saarelt juba legendaarne 19. sajandi legendaarne hollandi paleantropoloog Eugène Dubois. "Kuid mitte keegi ei võtnud teada eriti tõsiselt. Leidudega ei arvestatud inimeste rännet kirjeldavates mudelites üldse," selgitas Westaway. Vaatamata sellele, et Dubois leidis ka esimese nn inimeste ja ahvide vahelüli – Jaava inimese ehk Homo erectuse.

Lugemissoovitus:
Video ja fotod: inimesed jõudsid Austraaliasse seniarvatust palju varem
Inimkond pärineb kahest erinevast Aafrika väljarändest

Umbusu algallikaks oli säilmete oletatav vanus. Antropoloogid polnud valmis uskuma teadusharu algusaegadel tehtud järeldusi just kõige varmamalt. Eriti kui need valitseva maailmapildiga ei haakunud. Ainus võimalus oli saarele tagasi pöörduda ja otsida üles koobas, kust Dubois säilmed päevavalgele tõi. Nagu aga Westaway 2008. aastal tunnistama pidi, pole seejuures kasu isegi loodusteadlaste enda isiklikust märkmikust ega peene käega joonistatud 120 aasta vanusest kaardist.Sellest kaardist Eugene Dubois koopa leidmiseks ei piisanud. Autor: Kira Westaway/Hollandi loodusloomuuseum

Nad kutsusid seda Lida Ajeriks
Professor pidi kasutama kohalike abi. "Muidugi oli neil kõigil selle asukoha suhtes veidi erinev idee. Koopaid, kust vesi välja immitseb, on piirkonnas päris palju. Nad vedasid meid džunglis nädal aega järjest sinna ja tänna. Sattusime õige koha otsa lõpuks pooljuhuslikult. Pidime ronima ühe kõrgemal mägedes asuva koopa juurde, kuid meie teele jäi veel üks suuremat sorti õõnsus. Olin selleks hetkeks juba päris meeleheitel, läbi ligunenud ja valmis vaatama kõike, absoluutselt kõike," meenutas Westaway. Mõnikord veab

Westaway märkas vahetult pärast pilgu galeriisse heitmist Dubois poolt enam kui 120 aasta eest ehedalt kirjeldatud kaltsiidist sammast. "Ja sealt edasi vastas juba kõik täpipealt tema sõnadele. Leidsime inimsäilmeid sisaldanud settekihi täpselt sealt, kust võisime seda oodata. Sonkisime veidi setetes ja meile jäi silma kolm iidset orangutani hammast. Tegu oli vihmametsa faunaga. Kõik klappis," lisas paleontoloog. Järgnevate aastate vältel määras töörühm hoolikalt nüüdisaegsete meetoditega ka Dubois hammaste vanuse ja kinnitas, et tegu on tõepoolest inimhammastega.

Tõendid viitavad üheselt, et nüüdisinimesed jõudsid Sumatra saarele ja Kagu-Aasiasse 63–73 tuhat aastat tagasi, seniarvatust ligikaudu 20 000 aastat varem. Teisisõnu vahetult pärast Maa lähimineviku kõige võimsamat supervulkaani purset. Toba purske käigus paiskus maapinnale hinnanguliselt 2800 kilomeetrit laavat, mil atmosfääri paiskunud tuhk langetas terve maakera keskmist õhutemperatuuri.

Päris nupukad tüübid
Järeldused nihutavad 20 000 aasta võrra kaugemale minevikku aega, kui ürginimesed suutsid teadaolevalt hakkama saada vihmametsade keerukates oludes, millest Westaway ise vihmametsas veedetud nädalate vältel vahetult osa sai. Kuigi vihmamets pakatab sõna otseses mõttes elust, leiab selles suurema osa kõrgelt puulatvadest. Paikadest, kuhu inimeste karvane käsi ei ulatu. Kasvõi juba väikeimetajate küttimiseks on tarvilik ehitada ling või midagi sellele sarnanevat.

"Juba pelga ellujäämise eelduseks on tehnoloogilised innovatsioonid ja keerukad jahipidamistehnikad. Uute leidude põhjal võis näha kõiki selleks tarvilikke oskusi juba 73–63 tuhande aasta eest," selgitas Westaway. Teisisõnu suutsid kümneid tuhandeid aastaid savannides elanud nüüdisinimesed kohaneda uute oludega äärmiselt kiiresti. See ütleb omakorda midagi nende vaimse võimekuse kohta.

Analüüs ilmus ajakirjas Nature.