"Muidugi nõuavad erakordsed väited, nagu meie omad, erakordseid tõendeid, kuid tunneme, et nn Mastodoni leiupaik hoiab selliseid tõendeid välitööde ja sellele järgnenud analüüsi käigus leitud tafonoomiliste mustrite kujul tallel," sõnas uurimuse juhtivautor Thomas Deméré uurimust tutvustaval pressikonverentsil.

Töörühma tõlgenduse kasuks räägib mitu tähelepanekut. Juba 1992. aastal päevavalgele tulnud mastodoniluud paiknesid kahes kobaras. Loomulikku surma või õnnetuse tagajärjel hukkunud loomade puhul seda tavaliselt ei näe. Luude vahetust lähedusest leiti viis 2–14,5 kilogrammi kaaluvat kulumisjälgedega munakivi ja nendega sobituvaid kivikilde. Leiupaiga pinnas koosneb seevastu peaasjalikult palju väiksematest setetest – mudast.

Luudel endil võib näha spiraalsesid mõrasid. Seejuures olid mitmete luude otsad purustatud. Tavaliselt seostatakse seda katsetega katsetega pääseda ligi toitainerikkale luuüdile.

Eriliseks muudab leiupaiga selle vanus. Uraani lagunemisel põhineva dateerimismeetodi alusel ulatub säilimete vanus 130 700 aastani. Teiste meetodite alusel peab olema nende vanus vähemalt 70 000 aastat. "See muudab selle vanimaks arheoloogiliseks leiupaigaks Ameerikas," lisas Deméré. Eelnevate leidude põhjal on jõutud kokkuleppele, et inimesed jõudsid Ameerikasse alles 14–15 tuhande aasta eest.

Arheoloogia eksperimentaalsem pool

Täiendava tõendusmaterjalina ürginimeste kätetööst näeb Deméré kolleegidega kahe elevantidega tehtud eksperimendi tulemusi. Kümnekonna aasta eest jäi arheoloogidele Tansaanias silma mõrvatud paarikümneliikmeline elevandikari. Teadlastel lubati katsete tarbeks ühe tapetud elevandi jalga.

"Üritasime jäljendada luumõrade mustreid, mida olime näinud ühes teises Nebraskas asuvas Cerutti leiupaigas päevavalgele tulnud mammutiluudel. Valmistasime kivist haamri, kinnitasime pika puidust varre otsa ja hakkasime sellega reieluud vasardama," meenutas Ameerika paleoliitiliste uuringute keskuse direktor Steven Holen. Luu purustamine osutus teadlaste jaoks arvatust raskemaks. Lõpptulemusena tekkinud mõrad olid aga võrreldavad mammutikontidel nähtud mustritega.

Sarnase tulemuseni jõuti teise hiljutise eksperimendi lõpuks. Seekord kasutati reie-, sääre-, pind- ja õlavarreluu purustamiseks veidi rohkem kui 16 kilo kaaluvat munakivi. Sama suur oli kõige kogukam Mastodoni leiupaigas nähtud kivi. Kuigi pelgalt käte jõul kontide purustamine osutus vaevarikkaks, õnnestus teadlastel tekitada taas primitiivsete tööriistadega luudele võrreldavaid jälgi.

Paarikümne aasta jooksul kogutud tõendite ja teiste Suure tasandiku keskosas tehtud väljakaevamiste alusl on töörühm tulemuste paikapidavuses veendunud. "Saame elimineerida kõik looduslikud protsessid, mis võiksid sel viisil luid murda. Neid poleks saanud sel viisil purustada ei luid närinud lihasööjad ega neil hiljem trampinud loomad. Kui suudame kõik looduslikud protsessid elimineerida, kuid tekitada samal ajal eksperimentaalselt luudele samasuguseid mõrasid, on meil väga tugevad tõendid," kinnitas Holen.

Aga kes?

Teadlased ei oska aimata, milline inimliik täpselt mammutikonte purustas. Mammutiluudega võrreldavalt vanu inimsäilmeid töörühm veel leidnud pole. Toonase arvatava inimeste asustustiheduse tõttu peab töörühm seda ka tulevikus ebatõenäoliseks.

Ida-Euraasias elas aga 130 000 aasta eest teadaolevalt kolme liiki inimlasi. Lisaks nüüdisinimeste otsesele esivanemale Homo erectus'ele võis seal kohata veel neandertallasi ja denisi inimesi. Neist viimaseid tuntakse peaasjalikult vaid nende DNA järgi.

"Neandertallased oleks võinud viimase jääaegade vahepealsel ajal selle teekonna ette võtta, kui maailmamere tase oli võrdlemisi madal. See oleks olnud nende võimalus. Nad oleks võinud kasutada ka paate, et katta osa teekonnast," spekuleeris uurimuse kaasautor Richard Fullagar Austraalias asuvast Wollogongi ülikoolist. Samas ei välistanud ta hiljuti Hiinast leitud fossilide põhjal võimalust, et sama võisid teha arhailised nüüdisinimesed.

Samal ajal on eelnevad geeniuuringud näidanud, et denisovlased sarnanevad geneetiliselt algselt Kagu-Aasiat asustanud nüüdisinimestega ja Austraalia põliselanikega. Viimased omakorda aga tänapäeval Amazonase vihmametsas elavate hõimudega.

Töörühm nentis, et arheoloogide kogukond tervikuna jääb tõenäoliselt nende tõlgenduse osas veel pikalt skeptiliseks. Nii plaanib Deméré kolleegidega uurida muistiseid ja säilmeid veel põhjalikumalt. Paralleelselt otsiv ta jälgi ürginimeste kätetööst ka võrreldavalt vanadelt muuseumieksponaatidelt.

Arheolooogide kogukonna arvamusega vastuollu minevate väidetega on välja tuldud varemgi. Näiteks leiti 1970. aastatel Californias Calico küngaselt 200 000 aasta vanused kivitööriistu meenutavad kivikillud. Samuti on varem päevavalgele tulnud 125 000 aasta vanused käiakivideks peetud kivitükid. Mõlemal juhul leiti aga, et need oleks võinud tekkida ka erosiooni ja ilmastiku mõjul.

Uurimus ilmus ajakirjas Nature.