"Olime päris hämmastunud, et meetod töötas sedavõrd hästi. Saame setetes leiduva DNA põhjal isegi säilmeteta öelda, milline inimliik ühes või teises kohas elas," märkis uurimuse juhtivautor Viviane Slon Max Plancki evolutsioonilise antropoloogia instituudist ERR Novaatorile antud intervjuus.

Teadlased on kasutanud keskkonnas leiduvat pärilikkusainet teadusuuringutes varemgi. Näiteks leiti selle alusel 2003. aastal, et Gröönimaal kasvas eelajaloolistel aegadel tihe mets. Sellest ajast saadik on sama meetodit laiendatud loomariigile, alates vihmaussidest lõpetades vaalade ja mammutitega. "Inimeste DNA-ga on lugu raskem. Esiteks leidub seda võrreldes teiste liigirühmadega setetes väga väikesel hulgal," selgitas Slon. Samuti võivad arheoloogilised leiupaigad saastuda väljakaevamistel uuema DNA-ga.

Oma väljavaadete parandamiseks uuris töörühm koopaid, kust oli iidsete inimlaste jälgi leitud juba varem. Samuti võeti aluseks rakke energiaga varustavates jõujaamades, mitokondrites leiduv pärilikkusaine. Erinevalt tuumas paiknevast DNA-st leidub sellest rakkudes mitmeid koopiaid.

Lisaks koopakarude, karvaste ninasarvikute ja mammutite pärilikkusainele leidsidki teadlased neljast koopast neandertallaste DNA-d. Neist ühes polnud neandertallaste endi säilmeid veel seni päevavalgele tulnud. See on näide uue meetodi võludest. Üllatusi pakkus ka koobas, kust leiti 2010. aastal senitundmatu inimliigi – denisovlaste – jäänused. "Leidsime nende DNA-d aga ka sügavamal asuvast kihist ehk nad asustasid koobast arvatust juba kümneid tuhandeid aastaid varem," sõnas Slon.

Teadlase sõnul pole põhjust, miks ei peaks saama eraldada keskkonnast sama vana pärilikkusainet, kui vanimatest DNA-d sisaldavatest fossiilidest. Teisisõnu võiks igikeltsast leida potentsiaalselt isegi 700 000 aasta eest elanud inimeste jälgi. Võrdlusena on vanima Hispaanias asuvast koopast päevavalgele tulnud fossiilist eraldatud pärilikkusaine vanus ligikaudu 430 000 aastat.

Samas nentis ta, et vähemalt esialgu peab pärilikkusaine enda vanuse määramisel toetuma traditsioonilisematele meetoditele – settekihtide enda vanusele. Väljakaevamisi tegevad arheoloogid peavad olema samal ajal aga varasemast hoolikamad. Noorematest kihtidest pärinevad settekübemed ei tohi seguneda vanema materjaliga.

Slon tõi välja, et pärilikkusaine enda liikuvus on pinnases suhteliselt väike. "Kui DNA-molekulid on end juba settekübemete külge kinnitunud, siis need seal kuhugi eriti ei liigu. Selles suhtes peame usaldama väljakaevamisi tegevaid inimesi," kummutas teadlane uurimuse ühe peamise kriitikanoodi.

Kes aga pelgab, et mõnekümne tuhande aasta pärast mõni tulevikuteadlane keskkonnas leiduva DNA alusel midagi tema harjumuste kohta teada saab, siis seda ei tasu esialgu peljata.

"Mitokondriaalset pärilikkusainet antakse edasi emaliini pidi ehk me ei saa üksikisikute tasandil veel midagi konkreetset öelda ning neid üksteisest eristada," tõdes Slon. Samas ei välistanud ta, et tehnoloogia arenedes suudetakse järjestada keskkonnas leiduva DNA põhjal ka inimlaste täisgenoom.

Uurimus ilmus ajakirjas Science.