''Suurem osa sõelale jäänud toonastele nüüdisinimestele potentsiaalselt kasulikest piirkondadest seostuvad immuunsüsteemi töö ja naha pigmentatsiooniga. Sellele on viidanud ka mõned varasemad uuringud. Samuti leidsime näiteks viiteid, et paaritumise läbi inimese genoomi sattunud geenialleelid aitasid neil paremini hakkama saada näiteks kõrgmägedes,'' selgitas Washingtoni ülikooli bioloog ja ajakirjas Current Biology ilmunud uurimuse esimene autor Rachel M. Gittelman ERR Novaatorile antud intervjuus.

Kokku tuvastas Gittelman kolleegidega potentsiaalselt kasulikke piirkondi 126. Kui tavaliselt esineb neandertallaste ja denisova inimeste erinevaid pärilikkusaine lõike vähem kui iga 20. inimese genoomis ehk nende suhteline sagedus on suhteliselt väike, siis teadlaste tähelepanu püüdnud geenivariante leidub mõnes uurimise alla võetud populatsioonis isegi 65 protsendi inimeste genoomis.

Teisisõnu on need olnud minevikus teatud keskkondades piisavalt kasulikud, et inimrühmades laiemalt levida. ''Mõnel juhul võis näha, et üks sama inimese geenikoopiast oli pärit neandertallaselt ja teine denisova inimestelt,'' muigas Gittelman. Kokku haaras analüüs 1523 inimest.

Töörühm pani seejuures tähele, et 80 protsenti avastatud pärilikkusaine lõikudest asuvad genoomi regulatoorsetes, mitte valkude kodeerimise eest vastutavates piirkondades. ''Kuigi kokkuvõtlikult pole vastavat statistilist analüüsi tehtud, tundub loogiline, et suurem osa teistelt liikidelt pärinevast pärilikkusainest paikneb just seal. Sel on seal väiksem võimalus tekitada tõsiselt kahjulikke mutatsioone ehk evolutsioon ei saa sellest nii kiiresti lahti. Nii on vastavatel lõikudel ka rohkem aega osutuda teatud keskkondades kasulikuks,'' mõtiskles bioloog.

Gittelman nentis, et otseselt on teistelt ürgsetelt inimliikidelt saadud geenipiirkondade otsese kasulikkuse proovile panemine võib osutuda küllaltki keerukaks. ''Mõned geenid avalduvad vaid kindlates kudedes. Samuti erineb selle määr. Vaid üht tüüpi rakkudega katseid tehes võiksid sa seeläbi järeldada, et n-ö võõral DNA-l polegi suuremat mõju,'' sõnas bioloog. Hoolikalt kavandatud põhjalike katsetega võiks see siiski võimalik olla.

Samal ajal rõhutas ta, et rohkem tähelepanu peaks pöörama ka seni suheteliselt väheuuritud inimrühmade, sh melaneenlaste fenotüübi kirjeldamise, et mõista paremini neandertallaste ja denisova inimeste pärandi kasulikkust populatsiooni tasandil.

Kokkuvõtlikult moodustab neandertallaste pärilikkusaine tänapäeval Euroopas ja Aasias elavate inimeste genoomist umbes kaks protsenti. Kagu-Aasia ja Melaneesia päritolu inimeste genoomis leidub veel täiendavalt umbes 2—4 protsenti devisova inimeste pärilikkusainest.

Kui Washingtoni ülikooli teadlased uurisid nüüdisinimestele kasulikuks osutunud pärikkusainet, siis California ülikooli töörühm järeldab, et evolutsioon sai ajastuste vältel lahti suuremast osast neandertallaste pärilikkusainest, mis nüüdisinimeste genoomi sattus.

Ivan Jurici ja ta kolleegide töö põhineb arvutimudelil, mis võimaldas mõista inimgenoomis leiduvate neandertallaste pärilikkusaine lõikude vahekauguse ja loodusliku valiku tugevuse vahelisi seoseid. Mudeli kohaselt olid suuremal osal neandertallaste geenialleelidest kergelt kahjulik mõju. PLOS Genetics avaldatud töö kinnitab seega, et looduslik ja suguline valik pole väiksemates, neandertallasi iseloomustanud populatsioonides sedavõrd tugev.

Tulemused vihjavad, et arvukama neandertallaste populatsiooni korral oleks evolutsioon paljud inimestele edasi antud pärilikkusaine lõigud nende genoomist aja jooksul välja rookinud. ''Samas töötas looduslik valik paremini suuremates nüüdisinimeste rühmades, misläbi näeme ka neandertallaste pärilikkusainet tänapäeval ikkagi suhteliselt vähe. Muidugi on põnev mõelda, et kui maailmas oleks elanud toona rohkem neandertallasi, võiks ka meis endis olla neandertallast oluliselt rohkem,'' mõtiskles Juric.