Neandertallased sõid seeni ja kasutasid ravimtaimi
Neandertallased täiendasid oma toidulauda seente, sambla ja piiniapähklitega, nähtub olendite hammaste analüüsist. Mõned 50 000 aasta eest elanud neandertallased võisid kasutada valu leevendamiseks ning haiguste raviks isegi taimi ja hallitust.
Eelnevalt põhines teadlaste ettekujutus neandertallaste toidusedelist peamiselt nende kunagistest laagripaikadest päevavalgele tulnud ürgelukate kontidel. Muu hulgas küttisid neandertallased arheoloogiliste leidude põhjal mammuteid, karvaseid ninasarvikuid ja põhjapõtru. Hambakatus talletunud pärilikkusaine analüüs viitab nüüd mitmetahulisemale menüüle.
Laura Weyrich Austraalias Adelaide`i ülikoolist leidis, et Hispaanias asuvas El Sidróni koopas elanud kahe neandertallaste menüüst moodustasid lõviosa taimed ja seened. Teisisõnu oli tegu pigem korilaste kui küttidega. Belgias asuvast Spy koopast leitud hamba kunagine omanik toitus seevastu suuresti lihast. Inimeste lähisugulase toidulauale jõudsid lisaks seentele ka näiteks ninasarvikud ja metsikud lambad. Järeldusele pakuvad tuge koopast päevavalgele tulnud fossiilid.
Autorid leidsid ühe Hispaanias elanud neandertallase hambast jälgi ka papli pärilikkusainest. Kõige paremini kattus see töörühma hinnangul lääne-palsamipapli (Populus trichocarpa) geneetilise koodiga. Puu koor sisaldab põletikuvastast salitsiini, mille derivaadi salitsüülhappe toime sarnaneb aspiriinile. Tõlgendus ei pruugi seista aga kõige kindlamatel alustel.
Lääne-palsamipappel kasvas toona vaid Põhja-Ameerikas. Nõnda võis olla tegelikult tegu mõne teise, Euroopas kasvanud papliliigiga. Samas leidub salitsiini ka nende koores. Laiemas plaanis ilmestab see aga, et teadlastel napib endiselt võrdlusmaterjali, millega iidset ja osaliselt lagunenud DNA-d kõrvutada. Liigipõhine klassifitseerimine ei pruugi olla seega alati põhjendatud ja sellesse tuleb suhtuda mõningase ettevaatusega.
Sama neandertallase hambas peitus lisaks kõhulahtisust põhjustava bakteri Enterocytozoon bieneusi ja penitsiliini sünteesiva hallituse Penicillium pärilikkusainet. Töörühma hinnangul võib see viidata, et iidne inimlane üritas leevendada oma kõhuhäda. Kuigi eelnevate uuringute käigus on leitud, et vähemalt puukoort kasutavad enda ravimiseks ka šimpansid, pole võimalik hetkel öelda, kas neandertallased tegid sama teadlikult või on tegu pelga kokkusattumusega.
Hispaanias ja Belgias elanud neandertallaste suu mikrobioom põhjalikumal kõrvutamisel leiti selles märkimisväärseid erinevusi. Kui esimeste puhul meenutas see pigem šimpansite ja muistsel ajal Aafrikas elanud korilaste mikroobikooslust, siis Belgia neandertallaste oma sarnanes rohkelt liha söövate inimlaste mikrobioomile.
Teadlased leidsid neandertallaste suu mikrobioomist ka bakteri Methanobrevibacter oralis DNA-d. Mikroobi geneetiline kood sarnanes aga rohkem inimese suus elanud bakteritüvele, kui neandertallaste ja inimeste kunagise ühise esivanemas suuõõnes elutsenud bakteritüvele. Töörühma hinnangul võib see olla märk neandertallaste ja nüüdisinimestele hiljem aset leidnud intiimsest läbikäimisest, mis hõlmas näiteks suudlemist.
Tegu on hetkel siiski pigem spekulatsiooniga. Samahästi oleks võinud nüüdisinimeste bakterid jõuda neandertallaste suhu toidu jagamisel või keskkonnast. Varem on leitud, et neandertallaste ja nüüdisinimeste paaritumine lõppes aeg-ajalt ka sigimisvõimeliste järeltulijate ilmale tulekuga.
Uurimus ilmus ajakirjas Nature.
Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa