Jää taandus ja põlisasukad saabusid. Teadlased avasid Ameerika asustamise saladusi iidse DNA abil
Iidse DNA uuring näitab, et esimesed Ameerikasse jõudnud põlisasukad jagunesid tuhandeks aastaks kaheks eraldiseisvaks Põhja-Ameerikat asustanud populatsiooniks. Uuringust selgus, et vahetult enne Lõuna-Ameerika asustamist u 13 000 aastat tagasi kohtusid kaks inimrühma uuesti. Seega on tänapäeva lõunaameeriklased mõnes mõttes eskimote ja California põliselanike segu.
Ameerika asustamise senise teadmise kohaselt jagunesid esimesed inimesed seal kahte peamisesse populatsiooni: üks asus põhjas ja teine lõunas. On väidetud, et lõunas paiknenud inimrühm liikus edasi ning asustas ka Kesk- ja Lõuna-Ameerika.
Täna, 31. mail teadusajakirjas Science avalikustatud teadustöö autorid lükkavad senise teooria ümber. Cambridge'i, Illinois' ja Tartu Ülikooli teadlased kirjeldavad koostöös tehtud uuringus, et lõunaameeriklaste geenide arvestatav osa pärineb hoopis Kanada idaosa asustanud nn põhjapopulatsioonist.
Teadustöö tulemused näitavad, et olgugi, et Ameerika esmaasustajad olid tuhandeks aastaks eraldunud Põhja-Ameerika põhja- ja lõunaosas elavaks rühmaks, ühinesid need kaks rühma vahetult enne Lõuna-Ameerika asustamist (või selle ajal) taas.
Clovise ajastu leiud ligi 11 000 aasta tagusest ajast. Autor: CC/Wikimedia Commons
Teadustöö tulemusel saadi teada ka esmaasustajate populatsioonide lahknemise täpne aeg. Nii ilmnes California ja Kanada 91 inimese genoomi analüüsist, et esimesed inimesed jagunesid nn põhja- ja lõunapopulatsiooniks 18 000 kuni 15 000 aastat tagasi.
Põhjapopulatsioon liikus seejärel koos mandrijää taganemisega edasi Põhja-Ameerika Suure Järvistu piirkonda, leiti Ontario järve edelaosa põlisasukate genoomide analüüsimisel. Samal ajal liikusid lõunapopulatsiooni esindajad Vaikse ookeani rannikuni Californias, hõlvates ka saared.
Kust pärines esimene lõunameeriklane?
Kesk- ja Lõuna-Ameerika tänapäeva genoomid on uurijatele paljastanud, et enne lõunapoolse mandri asustamist toimus geenide arvestatav taassegunemine. Pärast tuhat aastat kestnud lahusolekut said Põhja-Ameerika põhja ja lõuna inimrühm jälle kokku ning alles seejärel – või samal ajal – jõudsid esimesed inimesed 13 000 aastat tagasi Lõuna-Ameerikasse.
Üks uuringu põhiautoritest, Toomas Kivisild, kes töötab geneetikuna üheaegselt nii Tartu kui ka Cambridge'i Ülikoolis, kirjeldab: "Varem arvati, et lõunaameeriklased ja tegelikult kõik põlisameeriklased pärinevad ühiselt nn Clovise inimestest."
Clovise kultuur on saanud nime Clovise (New Mexico osariik USAs) lähedalt leitud 13 000 aastat vanade kivist tööriistade järgi. Pikka aega arvati see paik olevat kõikide põlisameeriklaste sünnikohaks, eeldades, et Clovise inimesed pärinevad eelmainitud lõunapoolsest populatsioonist.
"Nüüd me leidsime, et kõik põlisameeriklased nii Põhja-, Kesk- kui ka Lõuna-Ameerikas jagavad geneetilist osa ka kunagise põhjapopulatsiooniga, mille lähimad esindajad elavad tänapäeval Kanada idaosas. See ei saa olla viimase mõne tuhande aasta jooksul toimunud segunemise tulemus – see peab olema midagi palju varasemat," selgitab Kivisild.
Kesk- ja Lõuna-Ameerika praegusaja inimeste genoome analüüsides leiti, et need sisaldavad kunagise põhjapopulatsiooni liikmete geene üllatavalt suurel määral, isegi vahemikus 42–71% genoomist. Nn põhjageenide suurima sisaldusega lõunaameeriklased elavad Tšiili lõunaosas, tuntud iidse inimasustusega piirkonnas Monte Verde, kus on arvatavalt 14 500 aastat vana asustus.
Iidsed hambad hoiavad DNA-d tallel. Autor: Christina Warinner
"See on kahtlemata huvitav tulemus, olgugi, et tõendid on praegu kaudsed. Meil ei ole iidse DNA proovi, selleks et kindlalt väita, millal saabusid just siia põhjapoolsed inimesed," ütleb endine Cambridge'i Ülikooli ja nüüdne Tartu Ülikooli vanemteadur Christiana Scheib. "See võis olla ka põhjast saabunud inimeste esimene n-ö eelvägi, mis jäi kaugele lõunasse pikaks ajaks isoleeritult elama ja säilitas nii oma geneetilise identiteedi. 13 000 aastat tagasi takistasid liikumist mandrijää suured laamad," lisab ta.
Uuringus osalenud teadlased rõhutavad põliselanikega teaduskoostöö tegemise ja nende kaasamise tähtsust. Tänu geneetilistele meetoditele on ainult ühe iidse hamba proovi abil võimalik teada saada, mida kunagised inimesed sõid, milliseid haigusi nad põdesid ja kus nad elasid.
Toimetaja: Randel Kreitsberg, Tartu Ülikool