"Arvestades, kui vähe on meil Lõuna-Aasias kunagi elanud inimeste kohta vana DNA-alast teavet, on need iidsed komponendid, mis meil tänapäeva genoomidest avastada õnnestus, hindamatu väärtusega," ütles uuringu üks põhiautoritest, Burak Yelmen, kes on Tartu Ülikooli genoomika instituudi moodsa populatsioonigeneetika nooremteadur.  

"Meie leitud komponendid aitavad välja selgitada seda piirkonda asustanud iidsete populatsioonide geneetilist struktuuri," lisas Yelmen.  

Teadusajakirjas Molecular Biology and Evolution avaldatud teadustöös uuris ta segunemisi, mille tulemusena muistsed inimpopulatsioonid tänapäevasteks lõuna-aasialasteks kujunesid. Tema ja kaasautorid leidsid, et teatud osa genoomidest ei segunenud ootuspärasel viisil. Nende tulemused viitavad, nagu oleksid need Lõuna-Aasias välja kujunenud või Lääne-Euraasiast saabunud geneetilised variandid olnud olulised kohaliku eluviisiga kohanemiseks.

"Leidsime nende variantide hulgast geene, mis on tähtsad immuunsuse seisukohast või siis seotud muutustega inimeste toitumistavades. Uute patogeenide või uue toiduga kohanevate inimpopulatsioonide puhul on see ootuspärane," selgitas teine põhiautor, TÜ genoomika instituudi moodsa populatsioonigeneetika teadur Mayukh Mondal.

"Huvitaval kombel avastasime ka, et mõned Lääne-Euraasia inimeste naha pigmentatsiooniga seotud geenivariandid olid loodusliku valiku vastandlike jõudude mõju all. See tähendab, et osad variandid muutusid segunemise käigus väga sagedasteks, teised praktiliselt kadusid," rääkis Mondal.

Ta jätkas: "Naha pigmentatsiooni kujunemine on kahtlemata väga huvitav ja keerukas teema. Sellele, kas meie tuvastatud signaal on kohastumuslik ja missugused need kohastumused on, püüame veel seletust otsida."

"Kokkuvõttes tõendavad meie uurimistulemused, et tänapäeva inimestest on võimalik kätte saada muistseid geneetilisi signaale, mis peegeldaksid justkui merevaigu sees säilinud, minevikust pärit genoome," rääkis teadustöö koordinaator Luca Pagani, kes uurib populatsioonigeneetikat nii Tartu Ülikoolis kui ka Itaalias Padova Ülikoolis.

"Need signaalid täiendavad kiiresti arenevas vana DNA uurimisvaldkonnas kujunenud pilti, andes kvaliteetseid genoomijärjestusi just niisuguste piirkondade kohta, kus arheoloogilisi inimsäilmeid on vähe või kus need on halvasti säilinud," lisas Pagani.