Hiljuti vapustas teadusmaailma uudis, et praegusaja inimeses leidub kunagise Neandertali ja Denisi inimese geene, sest kaugel jääajal ligikaudu 100 000 aastat tagasi segunesime teiste inimlaste liikidega. Nüüd on teadlased uurinud välja, et midagi sarnast toimus ka karudega, selgub täna ajakirjas Nature Ecology & Evolution avaldatud teadustööst.

Potsdami Ülikooli juhitud rahvusvahelises projektis, kus osalesid ka Tartu Ülikooli teadlased, võrreldi tänapäevaste pruun- ja jääkarude sugulasliigi koopakarude ja pruunkarude genoome. 25 000 aastat tagasi välja surnud koopakarud olid kui suured ja kohmakad pruunkarud, kelle põhitoit olid erinevad taimed. Kokku kaasati analüüsi neli koopakaru, kes elasid vahemikus 71 000 kuni 34 000 aastat tagasi.

Analüüsitud koopakarud pärinesid Hispaaniast, Austriast ja Armeeniast. Lisaks kaasati üks vana pruunkaru (koopakarude kaasaegne) proov samuti Austriast. Koopakarude DNA-proove võrreldi tänapäeva pruun-, panda- ja jääkarude ning teiste karuliikide proovidega kogu maailmast, mille kogumises ja analüüsimises osalesid ka karude uurimise kauaaegse kogemusega Tartu Ülikooli teadlased. Selgus, et pruun- ja koopakaru on aegade jooksul ristunud ning vähemalt osa koopakarude genoomist on veel tänapäevalgi leitav pruunkarudelt.

Vana DNA uurijad koguvad koopakarude proove geneetiliseks analüüsiks. Autor: Viorel Lascu

Koopakarud on jätnud oma küünejäljed talvitumiskoopa seinale. Autor: Marius Robu

Koopakaru DNA kõige suurem osakaal leiti koopakarudega samal ajal elanud Austria pruunkaru genoomist – tervelt 2,4%. Tänapäeval võetud proovide hulgas oli kõige suurema koopakaru DNA osakaal Armeenia proovis (vähemalt 1,8%), keskmine Lääne-Euroopa proovides (vähemalt 1,3–1,4%) ning väikseim Venemaa ja Ameerika proovide hulgas (vähemalt 0,9–1%).

Mis toimus kümneid tuhandeid aastaid tagasi?

On kindel, et koopa- ja pruunkarud said kumneid tuhandeid aastaid tagasi ühiseid järglasi, n-ö hübriide, kes pidid olema samuti viljakad. Sel viisil sai võimalikuks koopakaru DNA sattumine pruunkaru genoomi, säilides seal tänapäevani. Teadlased tegid nüüd kindlaks, et geneetilist materjali vahetati mõlemas suunas: väiksemal määral pruunkarult koopakarule ja suuremal määral koopakarult pruunkarule.

"Üha enam on selgeks saanud, et lähiliikide ristumine on suhteliselt tavaline sündmus. Seda ilmestab näiteks fakt, et vabas looduses on tuvastatud jää- ja pruunkaru hübriide. Kuna pruunkaru ja nüüdseks välja surnud koopakaru areaal omal ajal osaliselt kattus ning et need olid lähiliigid, võis teatud määral oodata, et nende vahel võis esineda hübridiseerumist," selgitavad projektis osalenud Tartu Ülikooli teadlased Urmas Saarma ja Peeter Anijalg.

Samal ajal uurivad Tartu Ülikooli zooloogid edasi pruunkarude ajaloolisi rändeid nii Euraasias kui ka Põhja-Ameerikas. Lähiajal on neil plaanis avaldada teadustöö Eesti karude populatsiooni ajaloo kohta.

Tõenäoliselt kannavad kõik pruunkarud, nagu ka see isend pildil, osasid kunagiste koopakarude genoomist. Autor: Lajos Berde