Teadaolevalt end 2011. aastal Läänemeres sisse seadnud rändkrabid hoidsid sarnaselt teistele võõrliikidele madalat profiili 2–3 aastat. Seejärel kasvas nende arv plahvatuslikult

"Kolmandal-neljandal aastal läks nende arvukus umbes sada korda suuremaks. Kui alguses oli ruutmeetri kohta kaks või kolm krabi, siis praegu ei ole haruldased juhud, kus ruutmeetril on 200 krabi. Põhi põhimõtteliselt kihab," nentis krabide keskkonnamõju uurinud Jonne Kotta, Eesti mereinstituudi mereökoloogia juhtivteadur ja uue uurimuse esimene autor.

Pärnu lahes andis krabide paljunemisele hoogu mitu tegurit. See on madal, võrdlemisi soe, selles leidub rohkelt toitaineid ja krabidel on ka sööki võrdlemisi palju või õigemini – oli. Kõigele lisaks on Läänemeri üks viimaseid meresid maailmas, kus oli mujal krabide täidetav ökoloogiline nišš kuni viimase ajani täitmata. Varem on üritanud seda asustada näiteks Põhjameres elutsevad hiina villkäppkrabid. Madala soolsuse tõttu ei suutnud aga liik siinmail sigida.

Teaduslikus mõttes on seega rändkrabi invasiooni näol tegu ainulaadse võimalusega. "Me ei tea, mis on krabi roll, sest me ei saa teda süsteemist ära võtta. Kuid Läänemeres oli meil võimalik näha, mida suudab üks liik korda saata," selgitas Kotta. Töörühmal oli võimalus jälgida seda praktiliselt algusest peale.

Tõsi, esialgu uuris Kotta koos kolleegidega Pärnu lahte teisel eesmärgil. Ühel hetkel hakkasid nad leidma aga üha rohkematest koha koelmutest väikeseid, kuni kahe sentimeetri laiuseid rändkrabisid. See oli väärt täiendavat tähelepanu.

Ei midagi head
Praeguseks saab öelda, et midagi head võõrliik Läänemere elustikule ja veekvaliteedile ei too. "Kolmandal või neljandal aastal hakkasin vaatama, et karbid hakkavad ära kaduma veest. Tegime ka eksperimente – tahtsime teada, mida rändkrabi sööb, ja nägime, kui kiiresti on nad võimelised karpe sööma. Samas teadsime, et karpidel on vettpuhastav roll. Sealt panedki 1+1 kokku," meenutas juhtivteadur. Kokkuvõtlikult, rändkrabid hakkasid hävitama Läänemerd liigsetest toitainetest puhastavat looduslikku filtrit.

"Meil jäi ükskord proovide kogumisel sadakond karpi üle. Valasime need rändkrabidega samasse akvaariumisse. Pool tundi hiljem polnud neist suurt midagi järel".

See omakorda muudab ökosüsteemi tervikuna. "Nii palju kui väetist merre panime, nii palju meri varem vohas. Praegu võime küll väetada, aga vohamist ei pruugi vähemalt pisiloomade mõttes juhtuda, sest need süüakse krabide poolt ära. Selle asemel hakkab vesi hoopis õitsema – tulevad sinivetikad ja teised," nentis Kotta. Alates rändkrabide tulekust on Pärnu lahe vees toitainete ja klorofüll a suhteline sisaldus jämedalt öeldes kahekordistunud.

Krabide mõju võib olla karpidest tühjaks söödud piirkondade lähistel juhtivteaduri hinnangul näha vee koostises isegi kahe kilomeetri kaugusel. "Keegi ei kujutanud ette, et üks loom võib mõjutada keskkonda oma elupaigast sedavõrd palju kaugemal. Kui mingi loom saadab merepõhjas midagi korda, siis sinnasamasse see tavaliselt jääb. Selliseid näiteid väga palju ei ole, kus ta avaldab mõju taim- ja loomhõljumile, kalavarudele," lisas juhtivteadur.

Mõõtmised näitavad, et krabide leviala laieneb jõudsalt. Ühel hetkel hakkab see kattuma teise kurikuulsa võõrliigi levialaga. Ümarmudilad varem tehtud katsete põhjal rändkrabisid ei söö. Küll meeldivad neile rannakarbid. Tulevikus on seetõttu óodata, et viimased on senisest veelgi suurema löögi all.

Kõigele lisaks soodustavad rändkrabid teiste võõrliikide sissetungi. "Kui eemaldame süsteemist 90 protsenti loomadest, mis vastab umbes karpide osakaalule biomassis, on üsna loogiline, et jääb alles suur hulk ressurssi ruumi või toidu näol. Keegi peab selle endale saama," selgitas Kotta. Võõrliigid kipuvad kasutama taolisi võimalusi ära kodumaistest liikidest paremini.

See on vaid üks mehhanismidest. Näiteks võivad olla veidi tugevamad ka võõrliikidest karpide kojad, mis annavad neile kodumaiste liikide ees väikese, kuid otsustava eelise.

Sööme Läänemere puhtaks
Rändkrabidest lahti saamine on praktiliselt võimatu. Mõne teise omakorda krabisid sööva võõrliigi sisse toomine võib tekitada rohkem probleeme, kui see lahendab. Seda on näidanud Kotta sõnul kogemused mujalt maailmast.

Reostuse vähendamiseks on seeläbi kaks võimalust. "Kui tahame sama puhast Läänemerd, kui oleme sellega seni harjunud, on vaja tegeleda merest hajureostuse eemaldamisega või võtta veepuhastusjaamades välja rohkem toitaineid," laiendas juhtivteadur. Läänemere enda isepuhastusvõimest jääb lihtsalt väheseks. Häid alternatiive pole.

Ühe veidi harjumatuma lahendusena võiks hakata kasvatama Läänemere rannikuvetes karpe töönduslikult inimeste toiduks. Kuigi eestlaste seas nende söömine eriti levinud pole, süüakse mujal maailmas karpe rohkem kui kalu. "Karbi- ja vetikakasvatus on riskide maandamiseks hea võimalus ja kasvatab samal ajal tööhõivet. Potentsiaal on täiesti olemas," leidis Kotta. Juba alanud vastavate projektide tulemusi on näha kolme-nelja aasta pärast.

Sarnaselt võiks leida senisest sagedamini tee inimeste toidulauale ümarmudil. "Kui meil on võimalus võõrliik ära süüa, söögem ära. See on hea kala tegelikult!"

Uurimus ilmus koostöös Austraalia teadlastega ajakirjas Scientific Reports.