Mereökoloog Jonne Kotta: istume dünamiidi otsas ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Jonne Kotta Antrktikas mõõnaga merepõhja kooslusi kaardistamas.
Jonne Kotta Antrktikas mõõnaga merepõhja kooslusi kaardistamas. Autor/allikas: Erakogu

Mida teeb teadlane, kel on erialaseid andmeid kõikjalt maailmast, ent kelle jaoks osutub valgeks laiguks kõige kaugem ja külmem koht? Ta läheb sinna ise kohale. Isegi kui see võtab üle kümne aasta ettevalmistusaega, kirjutab Tartu Ülikooli ajakiri Universitas Tartuensis.

Pirita jahtklubi akna taga sajab kevadist vihma, tuul kõigutab kai ääres seisvaid jahte. Tartu Ülikooli Eesti mereinstituudi mereökoloogia juhtivteadur Jonne Kotta on just andnud ühe intervjuu, mille teema kandub üle meiegi vestlusse.

Nimelt tuleb välja, et mereökoloog Kotta on aktiivselt seotud karbikasvatuse valdkonna arendamisega. Karpe, mis on suurepärased valguallikad, on meie vetes rohkesti, kuid üldsus ei tea sellest kasutamata ressursist kuigi palju.

Ühe teadusuuringu kohaselt jääb Läänemeri suhteliselt kesise keskkonnaseisundiga veekoguks veel vähemalt sajaks aastaks, isegi kui piirame jõgedest, linnadest ja atmosfäärist merre jõudvaid toitaineid.

Karbifarmid aitaksid meie kodumerd aga sellesse ladestunud toitainetest puhastada. Karbid on looduslikud filtrid. Kui Kotta uuris ühe hiljutise projekti käigus karpides sisalduvaid toksiine, ilmnes üllatuslikult, et karbid olid kõigist teadaolevatest mürkainetest täiesti puhtad.

Karbikasvatusel on häid külgi veelgi: vesiviljelus annab tööd ja rikastab ettevõtlust. Mere puhtamaks muutmine ja maitsva toidu kasvatamine looks juurde töökohti näiteks Saaremaal, Hiiumaal ja mujal mere lähedal, kus praegu tööd ülearu palju pole.

Uks Antarktikasse

Läheme aga tagasi meie intervjuu põhiteema juurde. Kottal on palju rahvusvahelist töökogemust. Alles mullu detsembris võisid ETV saate "Osoon" vaatajad jälgida mereteadlase tegemisi Antarktikas.

Jäisele mandrile viis Kotta kümmekond aastat tagasi tekkinud küsimus, miks paljud Austraalia ja Lõuna-Ameerika merebioloogilised teadustulemused erinevad Põhja-Ameerika ja Euroopa omadest.

Üks põhjus võib olla evolutsiooniline, sest Austraalia eraldus teistest kontinentidest väga ammu. Ent lahknevused võivad olla tingitud ka sellest, et eri koolkonnad kirjeldavad sama fakti eri moodi.

Selle kontrollimiseks tekkis Kottal mõte hakata eri piirkondades kordama ühte ja sama eksperimenti, et saadud andmed oleksid omavahel võrreldavad.

Kümnendi jooksul kujunes teadlasel väga suur andmekogu, mis sisaldas teavet kõigilt mandritelt peale Antarktika. Et valgeid laike oli ka Lõuna-Ameerika andmekogus, valis Kotta oma järgmiseks sihtpunktiks Tšiili.

Kui sealgi said eksperimendid tehtud ja proovid kohalikus ülikoolis analüüsitud, aitas Kotta Tšiili teadlastel koostada Antarktika uurimisinstituudi kümneaastase teadusprogrammi taotlust. Kui programm mõni aeg hiljem heaks kiideti, avaneski Kottale uks Antarktikasse. Põhjuseid sinna minna oli tal mitu.

Ulmelised tingimused

Esiteks on Kotta spetsiifiline uurimisvaldkond madalmere taimestik ja loomastik, mis on Antarktikas veel sisuliselt uurimata. Teiseks innustas teda keelehuvilisena võimalus elada hispaaniakeelses kultuuriruumis. Kolmas põhjus olid aga üle mõistuse head töötingimused: nimelt on Tšiili Antarktika välibaas ainulaadne selle poolest, et kogu logistikat toetab Tšiili sõjavägi.

"Kui soovid merele minna, siis helistad kohalikule valvurile, kes annab sobivate olude korral kohe loa, ent välistab olukorra, et hull teadlane läheks merele koleda ilmaga," kirjeldab juhtivteadur.

Telefonikõnest mereleminekuni kulub seal kolm minutit, mis teadlase hinnangul oleks Euroopa või Põhja-Ameerika teaduskeskustes peaaegu võimatu. See on seotud Antarktika eripäraga: vaatlusi saab teha väga üksikutes kohtades, lühikest aega ja ainult suvekuudel.

"Sellest on väga kahju, et vaatlusi on võimalik teha nii vähe ja nii lühikest aega. Antarktikas toimuv mõjutab väga palju seda, mis juhtub mujal maailmameres. See on otsekui maakera süda, mis juhib kogu vereringet," tõdeb Kotta.

Sestap tuli leida võimalused, kuidas nende väheste vaatluste põhjal panna kokku kogu Antarktika madalmere elustiku leviku pusle või kirjeldada selle dünaamikat. Kotta leidis, et abi võiks olla kaugseirest, mida saab teha ka tormiste ilmadega ja mille vaatlused kataksid väga suure osa uuritavast mandrist. Peagi selgus aga tõsiasi, et kuigi seiret tegevad satelliidid on kosmosesse lennutatud, ei edasta need pilti Antarktikast.

Euroopa Kosmoseagentuuriga suheldes selgus, et enne Kottat polnud keegi selle võimaluse vastu huvi tundnud. Nüüd jõuab pilt Antarktika rannikumerest ilusa ilma korral teadlasteni iga kolme päeva tagant.

Pärast võimaluste uurimist ja satelliidipiltide hankimist oligi aeg minna ise Antarktikasse välitöid tegema, et satelliidisignaal merevetikate ja -loomade keelde tõlkida. Tulemuseks sai valem, mis näitab taimede ja loomade elupaiku, nende arvukust ja ajas toimuvaid muutusi.

Pärast sukeldumisreisi soojendas Jonne Kotta end maailma kõige külmemal mandril isetehtud kuumavannis. Autor/allikas: Erakogu

Põnev ja eksootiline elu

"Oleme teadlaskonnaga Antarktikas samal tasemel nagu Charles Darwin kunagi Beagle'i reisidel: alguses vaatleme, üritame liike kirjeldada ja kui oleme elustiku levimustrite kohta teavet saanud, siis hakkame otsima vastuseid küsimustele miks, kuidas ja millal," kirjeldas Kotta jäise mandriga tutvumist.

Seda, et Antarktikaski on ilm muutumas, sai mereökoloog ka sõna otseses mõttes omal nahal tunda. Nimelt õnnestus tal korduvalt päevitada, mis näis seal aastakümneid viibinud inimestele täiesti fenomenaalsena.

Muutunud ilmastik tähendab paraku, et liustikud taanduvad tohutu kiirusega, kohati kuni kümneid meetreid aastas. Mõnes paigas võivad ebastabiilseks muutunud liustikud aga lahti murduda ja ookeani kukkuda.

"Me istume pidevalt justkui dünamiidi otsas ja seda olukorda pole võimalik lähiajal muuta. Mida enam on musta maad, seda kiiremaks läheb sulamine. Samuti on Antarktikasse saabunud võõrliigid, näiteks vetikaspoorid, mis ei saaks vohada, kui vesi poleks juba muutunud soojemaks. Sellest tekivad täiesti uued elukooslused," maalib mereteadlane ahelreaktsioonist üsna tumedates toonides pildi.

Bürokraatiaahelatest eemale

Koos tšiillastega Lõuna-Ameerikas ja Antarktikas töötamine pakkus Eesti teadlasele aga ka palju rõõmustavat. Erinevalt põhjaeuroopalikust töönarkomaaniast võetakse seal elu palju kergemalt ja aega jagub ka enda jaoks.

"Olen Eestis oma valdkonda arendanud 25 aastat ja meil on väga vahva meeskond. Tingimused muutuvad aga üha ahistavamaks, sest rahastust leida on aina keerulisem," kõneleb juhtivteadur. Nii tuleb tagasi kodumaal olles teadusrühma kooshoidmiseks õhtuti ja nädalavahetustel ületunde teha.

Kotta hindab kõrgelt tõika, et kogu kaks kuud kestnud Antarktika-ekspeditsiooni vältel ei kogenud ta ühtki tüli. "Inimesed räägivad omavahel ega lase konfliktil eskaleeruda, sest väikestel aladel koos elades ei lõppeks põhjamaise spliini arendamine hästi," muigab ta.

Elu Antarktikas tähendas ka puhkust pidevast infomürast. Kotta sõnul oli tagantjärele lausa hämmastav, kuidas iga päevaga saabus kirjakasti vähem teateid ja keerulised probleemid said justkui iseenesest lahenduse.

"Tundsin selget vahet nii-öelda tsivilisatsioonis elamisega. Tavaelus me sellele ei mõtle ja tegeleme liiga palju asjadega, mis ei toida hinge," tõdeb ta.

Muutuvad ökosüsteemid

Ühes hiljutises teadlaskonna koostatud ÜRO aruandes tõdeti, et inimtegevuse tagajärjel on muutunud koguni kaks kolmandikku mereökosüsteemidest. Kas pilt on tõesti nii hull?

"Kui jätkame senist teed, siis kaevame põhimõtteliselt ise endale auku. Kindlasti on looduses organisme, kes suudavad meist paremini ellu jääda. Kui me ei õpi kasvatama taimi ja loomi elukeskkonda hävitamata või tootma toitu laborites, siis tuleviku muredele meil häid lahendusi polegi," lausub Kotta.

Maailmamere kõige kriitilisemaks probleemiks peab ta praegu kalade ülepüüki, mis muutub üha massilisemaks. Seetõttu loodetaksegi, et vesiviljelusest saab abi. Aga ka siin on palju takistusi ja olukorra normaliseerumine võib aega võtta aastasadu.

Teine põhimure on eutrofeerumine ehk veekogude rikastumine toitainetega ja sellega kaasnev veetaimestiku vohamine. See põhjustab liigilise mitmekesisuse vähenemist ning tundlike liikide, nagu korallide ja suurvetikate hävimist. Ennustamatuid protsesse käivitavad ka üha levivad võõrliigid.

"Kui varem pidime muretsema paari inimtegevuse mõjuliigi, ülepüügi ja eutrofeerumise pärast, siis nüüd peame tegelema 15 erisuguse mõjuavaldusega ning me ei tea, milliseid muresid need võivad koos tekitada. Inimtegevuse mõju muutub järjest intensiivsemaks ja mitmekesisemaks," hoiatab Kotta.

Inimesed on oma keskkonda muutnud niivõrd palju, et looduse algolekusse tagasiminek on võimatu. Sellest olenemata usub Kotta, et iga inimene saab teha midagi, et protsessi edasist halvenemist ära hoida. Alustada võib näiteks sellest, et vähem tarbida.

ÜRO kliimaraportites on näiteks öeldud, et väiksem lihatarbimine võimaldab tublisti vähendada süsihappegaasi heitkogust. Nii üllatuslik kui see ka ei tundu, on toidu keskkonnamõju suurem kui transpordi oma.

"Iga inimene saab midagi teha: toetada mahepõllumajandust, tarvitada fosforivabu pesuvahendeid või võtta kasutusele taastuvenergia," innustab Kotta meid kõiki seisma paremate muutuste eest.

Toimetaja: Katre Tatrik, Tartu Ülikool

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: