"Antarktikasse saab erinevat moodi, aga loomulikult kõige mugavam on sinna sõita lennukiga ja Tšiili valitsusel ehk siis sõjaväel ongi selleks loodud lennurajad. Põhimõtteliselt on võimalik lennukiga maanduda Antarktikasse, jalutada sealt 500 meetrit  ja ollagi juba nii-öelda uurimisbaasis," kirjeldab merebioloog Jonne Kotta.

Jonne Kotta käis ekspeditsioonil Lõuna-Shetlandi saarestikus ja töötas Tšiili Antarktika Instituudi baasis. See asub Kuningas George'i saarel, Tallinnast linnulennul 15 274 kilomeetri kaugusel.

Faktid Antarktika kohta

Antarktika on maailmajagu, mille moodustavad Antarktise manner ja seda ümbritsevad saared. Lõunapoolkera jäiseim ala on umbes üheksa protsenti kogu sinise planeedi maismaast.

See on maailma kõige külmem, tuulisem ja arvatavasti ka kõige eraldatum paik. Inimtegevust Antarktikal reguleerib rahvusvaheline Antarktika leping, mis seab kindlad reeglid.

• Pindala: 14 000 000 km2
• Antarktiline ja lähisantarktiline kliimavööde
• Maakera kõige külmem termomeetrinäit -89.2 C (1983)
• Alaliselt asustamata
• Antarktika pole ühegi riigi territoorium
• Loodusressursside kasutamine on keelatud
• Rahumeelne viibimine ja teadustegevus on lubatud

Tegemist on Tšiili valitsusele kuuluva Julio Escudero nimelise uurimisbaasiga. Siin uurivad teadlased, kuidas kliima avaldab mõju Antarktika elustikule.

Teadustöö koordinaator, merebioloog Renato Borras-Chavez räägib, et Tšiili uurimisbaasi üks tugevamaid uurimissuundi on rannikumere ökoloogia, mis hõlmab sealse merepõhja elustikku. "Analüüsime, kuidas liigid mõjutavad üksteist ja milline on keskkonna ja  liikide omavaheline seos. Uuritakse ka soontaimi ning samblaid ja samblikke. Need on pikaajalised projektid."

Kuidas satub Eesti teadlane Tšiili uurimisbaasi Antarktikas? "No tegelikult selleni viis minu huvi hispaania keele ja kultuuri vastu. Minu esimene reis Tšiili juhtus juba mitu aastat tagasi ja sellel reisil mõõtsin ma Tšiili rannikumere taimede kasvukiirust," kirjeldab Jonne Kotta.

Selle käigus külastas Kotta Tšiili erinevaid teadusasutusi ja sai tuttavaks kohalike uurijatega. Kuna nemad kirjutasid tol ajal taotlust uue, Antarktika teadusuuringute instituudi algatamiseks.

Jonne Kotta aitas neil projekti kirjutada ja see omakorda avas võimaluse minna kaasa Antarktika ekspeditsioonidele.

Müstiline ja paljudele ränduritele kättesaamatuks jääv piirkond Antarktika soojeneb jõudsasti. Jonne Kotta sealviibimise ajal on temperatuur päeval 15 kraadi. Mis sellest siis õigupoolest on, kui vahel päevasoe kohe väga soojaks läheb?

"Antarktika looduskeskkond pole miljonite aastate jooksul peaaegu üldse muutunud ja elustik on harjunud sellega, et kõik toimub nii-öelda rahulikus tempos. Aga praegu, kus me oleme kliimamuutuste tormituultes, muutub kõik liiga kiiresti ja kohalikud liigid hakkavad seal välja surema," selgitab Kotta. Sel on oma mõju ka Eestile.

"Need kiired muutused, mis Antarktikas toimuvad, avaldavad mõju kogu planeet Maa kliimale. Me tegelikult ei tea, mis muutuma hakkab, aga need võivad olla veelgi suuremad tormid, veelgi suuremad põuad. Eesti jaoks võib-olla üleujutused, suured vihmad ja seda kõike tuleb uurida."

Vetikad, mis hoiavad koos kogu toiduahelat

Keskkonnainsener Dayane Osman Schmeisser võtab Benthotorchi-nimelise aparaadiga lumest vetikaproove erinevates Antarktika piirkondades. Tema kolleeg Daniela Fernanda Soto Vergara selgitab, lumele on tekkinud erinevat värvi plekid, sest seal on mikrovetikad.

Nende proovide abil soovivad teadlased võrrelda mikrovetikate ja bakterite populatsioone, kes elavad erinevates kohtades lumes. "Usume, et kliimamuutused kiirendavad lume sulamist. Nende värvilaikude tekkimine lumme on ka sellest mõjutatud. Ja miks on oluline nende värvilaikude tekkimist jälgida? Kuna sulamisprotsessid kiirenevad, siis muutub ka see, kuidas mikrovetikad orgaanilist ainet toodavad".

Mikrovetikate toodetud orgaaniline aine on siinse eluslooduse toiduahela alustala. Kui kliima soojenemine põhjustab suuri muutusi toiduahela vundamendis, rapub kõvasti kogu üksteisest sõltuv Antarktika elustik.

"Kui me ei saa aru, kuidas süsteem toimib, siis ei näe me ka tulevikku. Ehk kui me kogume informatsiooni selle kohta, kuidas erinevad loomad-taimed omavahel suhtestuvad Antarktika looduses ja teame, mis neid mõjutavad, siis tulevikus teatud majandamismeetmetega võime vähendada neid eriti ohtlikke mõjusid, et hoida ja säilitada seda mitmekesist loodust, mis meil Antarktikas tänapäeval on," kirjeldab Kotta.

Teadlane kaameraga – miks?

Jonne Kotta filmis "Osooni" tarbeks üles oma Antarktikas oldud ekspeditsiooni. Miks üks teadlane sellise väljakutse ette võttis?

"Teadlasel on tegelikult kaks missiooni, ilus suur sõna. Üks on see, et me mõtleme välja midagi uut, ja teine, samavõrd tähtis, on sellest rääkida. Ehk siis ka teised inimesed, kes neid keerulisi teadusajakirju ei loe, saavad teada, mis üldse teadusmaailmas toimub."

Antarktika päeviku järgmises osas sukelduvad teadlased Antarktika rannikumerre. Saame kinnitust, et sealne keskkond võib olla ettearvamatu ja ohtlik.