Sinivetikad hakkasid levima sõjajärgse põllumajanduse tõttu ({{commentsTotal}})

{{1531733160000 | amCalendar}}

Pikka aega kestnud suveleitsak on praegu pannud vohama vetikad, mürgised sinivetikad teiste hulgas. Kuid vähem teavad inimesed seda, et sinivetikate vohamise taga on aastakümnete tagused põhjused, täpsemalt sõjajärgne põllumajandus ja mineraalväetistega liialdamine. Praegune soojaga kaasnev vohamine on selle iga-aastane meeldetuletus.

Meile võib tunduda, et sinivetikas vohab rannas, kuid tegelikult vohab see lahe keskosas ning ilma ja vee soojenedes tõusevad vetikad pinnale, selgitas Eesti Maaülikooli merebioloog professor Kalle Olli. Randa jõuavad need vetikad õrna tuulega, mis vee pindmist kihti maa poole lükkab.

Tartu Ülikooli Eesti mereinstituudi teadusdirektori Jonne Kotta selgitas, et mida rohkem on läänetuuli, seda enam liiguvad sinivetikad Soome poolt meie randadesse. Idatuuled aga viivad meie sinivetikad Soome randadesse. Seda on paraku raske ette ennustada.

Põhjus, miks sinivetikad meid soojadel suvedel ikka ja jälle kimbutavad, peitub aga aastakümnete taga, Teise maailmasõja järgses ajas, mil võeti kasutusele mineraalväetised, et inimeste üha kasvavat toiduvajadust katta.

Sinivetikate hüppelist levikut Läänemeres täheldati 1960ndatel ning see oli sõjajärgse aja tagajärg, kuna 1940.–1950. aastatel oli poliitika, et inimestele tuleb toitu toota mistahes keskkonnamõju hinnaga. Samuti ei osatud toona neid ohte ette näha.

Lisaks põllumajandusele kasvatas fosfori ja lämmastiku hulka Läänemeres ka majapidamistest tulenev munitsipaalreovesi. Näiteks üsna tavaline oli, et pesupulber sisaldas fosfaate, mis ühes reoveega merre lasti.

1990ndate alguses teadvustati probleemi ulatust ja hakati sellega sisulisemalt tegelema, näiteks puhastama munitsipaalreovett. Samas põllumajandusest tulevate reovete pidevat mõju vähendada on olnud keeruline ning see on praegugi üsna kontrollimatu.


Kas teadsid et...

"Sinivetikas on nagu bakter, ei olegi nagu päris vetikas," kirjeldas Jonne Kotta. Ebatavaliseks teeb teda see, et ta suudab õhust kätte saada lämmastikku. See on oluline, kuna erinevalt teistest vetikatest, suudab sinivetikas kasutada seda lämmastikku, et saada veest kätte fosforit. Piirkondades, kus fosforit on palju, hakkab sinivetikas massiliselt vohama. Sinivetikas on kõige arvukam mikroskoopiline organism veesambas.


Eelmisel nädalal teatas Soome rahvusringhääling YLE, et kohalik tselluloositehas lasi oma reovee Läänemerre. Kuidas taolised juhtumid Läänemere üldist seisukorda mõjutavad?

"Ühekordsed reovee Läänemerre saatmised on tilk merre kõige selle kõrval, mis on kogunenud sõjajärgsest ajast, sellest ajast kui mineraalväetised kasutusele tulid ja puhastusseadmed linnades tõhusad ei olnud," märkis Kalle Olli.

Põllumajandusest immitseb nii lämmastikku kui fosforit pidevalt juurde ning Läänemere lõunakaldal on seda ilmselt rohkem, lisaks on fosforit ja lämmastikku jõudsalt kogunenud mere sügavamatesse kihtidesse.

Jonne Kotta sõnul ei ole võimalik sinivetikat ka Läänemerest kuidagi täielikult välja saada. Praegu võiks leevendada vaid üks suur torm. Pikas väljavaates aitab Kalle Olli sõnul vaid see, kui teadlikult piiratakse fosfori- ja lämmastikuühendite jõudmist merre.

Ujuma võib ikka minna

Tänavu on sinivetikate rekordaasta ja neid levib mitmel pool üle Läänemere. Terviseamet seirab küll supelrandu sinivetika suhtes pidevalt, kuid olukord võib muutuda kiiremini kui saadakse analüüsi tulemused. Seega on inimesed mõni kord valiku ees, kas minna ujuma randa, kus sinivetikas võib olla, kuid mille kohta veel analüüsitulemusi näiteks pole.

Ise saab merevett hinnata vett kätte võttes ja vaadates, kas selles on näiteks niitjaid moodustusi või tumedamaid täpikesi.

Sinakas-roosakas vaht veepiiril Stroomi rannas. Allikas: (Põhja-Tallinna linnaosa valitsus/Facebook)

Inimesed on Eesti erinevates randades märganud veepiiril väga erinevat värvi vahtu ja vetikakogumeid – Stroomi rannas sinakas-roosa, Viimsis lillakas. Millest see värvide erinevus tuleb?

Kalle Olli selgitusel võib see tähendada, et rannas lagunevad erinevat tüüpi vetikad. Tegu on erinevat tüüpi orgaanikaga, mis koos lainetusega tekitab vahtu. "Mis värv tal parasjagu on, sõltub lagunemisastmest ja see võib olla sinivetikas, aga võib olla ka mistahes muu vetikas ja orgaanika."

Jonne Kotta tuletas meelde, et mitte ainult ujumine sinivetikatega saastunud vees, vaid ka seesama rannaäärne sültjas vaht on mürgine.

Kindel on see, et sinivetikatest vabaneda ei ole võimalik ning leitsaku püsides jätkuvad ka vetikad vohamist. Mida siis aga teha, et kaunite suvepäevadega veerõõmud nautimata ei jääks?

Mõlemad teadlased kinnitavad, et nahk kaitseb meid piisavalt hästi sinivetikatoksiinide eest, küll aga tuleks hoiduda selle vee allaneelamisest. Selge soovitus on end pärast ujumist pesta puhta veega ja mitte hõõruda rätikuga, mis võib aidata kaasa ärrituse tekkimisele. Mõistagi on inimeste tundlikkus erinev ning hinnata tuleb seda, kui tundlik on teie nahk sinivetikale, kas ja kui palju see sügelust tekitab.  

Viis asja, mida suplemisel meelde jätta:

  1. Kohas, kus vesi tundub väga sogane ja ebameeldiv, ei tasu ujuma minna. Kui aga olete supelnud vees, kus kahtlustate, et on olnud mõnd mürgist vetikat, siis:
  2. Kindlasti ärge neelake vett alla, sest see võib põhjustada mürgistust;
  3. Veest tasub eemal hoida lemmikloomad ja lapsed, kes tõenäolisemalt vett alla neelavad;
  4. Pärast suplust ärge kuivatage end rätikuga, sest see ärritab nahka ja laseb mürkidel nahka kahjustada. Selle asemel loputage end puhta veega üle;
  5. Ujumiseks sobivad kindlasti paremini veekogud, kus vesi voolab, näiteks jõed.

Terviseameti veeseireandmeid Eesti avalike suplusrandade olukorra kohta saate vaadata klõpsatel alloleval kaardil:



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: