Eesti on mageveevarude ja siseveekogude poolest erakordselt rikas – järvede kogupindalalt oleme neljandal kohal Euroopas. Ühiskonnal on rõõmu ja kasu vaid liigirikkast ja heas ökoloogilises seisundis veekogudest. Seisundi hindamine teaduspõhiste ja kindlate mõõdikute alusel on rangelt reglementeeritud, kirjutab Kalle Olli, Eesti Maaülikooli hüdrobioloogia ja kalanduse õppetooli professor.

Üks olulisemaid mõõdikuid on fütoplanktoni biomass ja vee klorofülli sisaldus. Eutrofeerunud veekogudes on mõlemad kõrged, sagedased vetikaõitsengud on ökosüsteemi ebastabiilsuse tunnuseks. Klorofülli sisalduse pikaajaline vähenemine eutrofeerunud veekogus annab seevastu tunnistust ökoloogilisest taastumisest.

Kõik ei ole alati nii lihtne, kui eespool kirjeldatud, kuna vetikate elukäik sõltub ka muust kui eutrofeerumisest. Vahe tegemine loodusliku ja inimmõju vahel on sageli väga raske. Kvaliteetsete seire andmeridade hoolikas analüüs võimaldab leida senitundmatuid mehhanisme.

Võrtsjärve fütoplanktoni arvukus sõltub järve looduslikust veetasemest. Järve pruunikas vesi neelab tõhusalt päikesevalgust, mis on vetikate peamine energiaallikas. Madala vee korral on suhteliselt suurem osa järve veekihist fotosünteesiks piisavalt valgustatud ja fütoplanktoni biomass kõrge. Kõrge vee aastad toovad kaasa vähem vetikaid ja madalama korofülli sisalduse. Veetasemete kõikumine on looduslik ja sellega kaasnev fütoplanktoni arvukuse muutus ei peegelda inimmõju.

Võrtsjärve planktonvetikate koosluse muutus kolmel värvidega tähistatud ajaperioodil. Sarnased kooslused rühmituvad vasakul paneelil lähestikku. Kooslusi on mõjutanud enim pikk madalvee periood enne kaheksakümnendaid ja keskmine tuulekiiruse vähenemine üheksakümnendate keskel. Tuule ja veetaseme graafikuile on lisatud viie aasta libisev keskmine.

Äsjase uuringuga avastasime, kuidas keskmine tuule kiiruse vähenemine mandri Eestis üheksakümnendate keskel on järsult mõjutanud Võrtsjärve fütoplanktoni arvukust. Kuidas mõjutab tuule kiirus madalate järvede fütoplanktonit ja aineringet? Tuulest tingitud lainetus keerutab madalas järves üles setteosakesi, mis vähendavad vee läbipaistvust ja valgustingimusi. Vaikse tuulega muda settib ja vesi muutub selgemaks.

Oodatavat vee selginemist me tuule nõrgenedes Võrtsjärve puhul üllatuslikult ei tuvastanud. Selgus, et setteosakeste vähenemisega kaasnenud valgustingimuste parenemise kasutasid kiiresti ära planktonvetikad. Mudaosakeste asendudes vetikarakkudega jäi vee läbipaistvus endiseks, klorofülli sisaldus koguni tõusis.

Kuidas mõjutab see järve ökoloogilise seisundi hinnangut? Kahest vee kvaliteedi kriteeriumist – vee läbipaistvusest ja klorofülli sisaldusest – esimene ei muutunud, teine suurenes. Seega seisund formaalselt halvenes ning seda kõike Võrtsjärve reostuskoormuse pikaajalise ja pideva vähenemise taustal.

Mida sellest järeldada? Esiteks on meil põhjust vee kvaliteediklasside piire korrigeerida, kui uued teadustulemused selleks põhjust annavad. Ebarealistlikud ootused vee kvaliteedi paranemise osas ei ole kasuks kellelegi, vaid tekitavad frustratsiooni. Teiseks on uuring hea näide pikaajaliste järjepidevalt läbi viidud seireandmete olulisusest inimetekkelise ja loodusliku mõju eristamisel. Kolmandaks, on alust arvata, et tuulisuse vähenemisest tingitud klorofülli tõus on toimunud ka meie teistes madalates järvedes.