Küsimus sisaldab tegelikult kahte teemat – esimene siis see, kuidas me oma ümbrust tajume ning teine teema räägib sellest, et miks meie meres on nii vähe suuri ja värvilisi liike? Mereökoloogina ei hakka ma küsimuse esimest poolt kommenteerima. Ilu on ikka vaataja silmades. Ent tõsi see on, et liike on Läänemeres vähem kui paljudes lõunameredes. Põhjuseid on siin mitmeid.

Esiteks on Läänemeri vee soolsuse poolest pigem järv kui meri ning suur osa mereliikidest ei talu Läänemere madalat soolsust. Veelgi enam, meie rannikumeres elavad taime- ja loomaliigid on väga väiksete mõõtudega just selle madala soolsuse tõttu. Põhjuseks on osmoos ehk rakkudesse pidevalt sissetungiv magevesi. Selle vastu võitlemisele kulutavad organismid ära pea kogu oma energia ja kasvuks suurt midagi üle ei jää. Kui põisadru või lestakala võib soolastes meredes olla meetripikkune, siis meil ei ole need liigid üldiselt supitaldrikust suuremad.

Teine tähtis põhjus on Läänemere noorus, napilt 10 tuhat aastat. Kui muudes meredes on saanud evolutsioon toimida miljoneid aastaid, siis Läänemeres pole evolutsioon meile jõudnud veel uusi ja mitmekesiseid kooslusi tekitada.

Miks aga pole Läänemere loomad eriti värvilised? Kuna Läänemerre suubub väga palju rohke humiinainega jõevett, siis on ka mere vesi võrdlemisi porikarva. Ükski loom ei või olla erinev oma elukeskkonnast, kuna silmatorkavad loomad süüakse kiirendatud korras ära. Kui korallmeredes on üldine elupaiga foon kujunenud väga kirjudes toonides, siis peavad ka seal elavad pisiloomad kasutama kogu puna-rohe-sinise paletti, et neil oleks võimalik just oma värvikirevusega keskkonda ära kaduda.

 ERR Novaator ootab lugejaküsimusi aadressil [email protected]