Kalade elujärg on Läänemeres paranemas, kuid pillerkaarest on asi kaugel
Võrreldes 1970. aastatega on Läänemere praegune olukord klassikaliste toksiliste ainete suhtes oluliselt parem, kuid rõõmustamiseks pole põhjust.
“Muidugi siin on oma valupunktid. Läänemere toksilistest ainetest on praegu valupunktiks dioksiinid,” nentis kalateadlane Arvo Tuvikene saates "Uudishimu tippkeskus". Nende ühendite sisaldus ületab kohati Euroopa Liidu poolt kehtestatud norme.
Dioksiinid on rühm orgaanilisi ühendeid, mis tekivad kõrvalainetena klooritud süsivesinike põletamisel. Näiteks olmejäätmete põletamisel ja paberi töötlemisel.
Paljude toksiliste ainetega saavad hakkama ka kalad ehk lagundavad neid ensüümide toel oma organismis. Kuid on palju mürgiseid aineid, millega nad siiski toime ei tule.
Mis veel hullem, leidub toksilisi aineid, näiteks polütsüklilised aromaatsed süsivesinikud (PAHid), mis polegi enne kala sisse sattumist mürgised, kuid kalad muudavad need mürgiseks oma ainevahetusega.
Veidi süngem tulevik
Kas kliimasoojenemine võib siinsete merede ja kalade saastatust kuidagi kasvatada? Arvo Tuvikene selgitab, et ühe teooria kohaselt kaasneb kliima soojenemisega võimalus, et meist lõunapoolsematel aladel kiireneb aurustumine. Ühes veega aurustuvad ka toksilised ained, mis seejärel siinsetel ehk jahedamatel aladel alla sajavad.
Kliimasoojenemise teine probleem on Läänemere soojenemine. Sooja vette mahub vähem hapnikku ning see mõjutab omakorda kalade tervist. Mida vähem on vees hapnikku, seda rohkem peavad kalad pumpama vert läbi lõpuste. Seetõttu pumpavad kalad endast läbi ka üha rohkem mürgiseid aineid.
Kõiki “Uudishimu tippkeskuse” viimase saate lugusid saab vaadata #tipuka kodulehelt.
Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa