Rene Reisner: Läänemere puhastumine võtab aega ({{commentsTotal}})

Läänemeri.
Läänemeri. Autor/allikas: Wikimedia Commons

Läänemere olukord hakkas halvenema 1950. aastatest, kui tööstuse ja põllumajanduse areng intensiivistusid. Halvenemise märgid ei lasknud ennast kaua oodata – merikotkad hakkasid kaduma, hülged olid väljasuremise piiril ning rannad ja vesi risustatud ja solki täis.

Vaid 20 aastaga läks olukord sedavõrd väljakannatamatuks, et tuli otsustavalt sekkuda. Aastal 1974 sõlmisid kõik Läänemere riigid (Nõukogude Liit, Soome, Rootsi, Taani, Saksamaa Liitvabariik, Saksa Demokraatlik Vabariik ja Poola) kokkulepe Läänemere merekeskkonna kaitseks. Sellest sai alguse mere taastumisprotsess, mis kestab tänaseni, kirjutab keskkonnaministeeriumi merekeskkonna osakonna juhataja Rene Reisner Keskkonnakuu raames ETV2s linastuvat filmi ''Läänemere needus'' käsitlevas kommentaaris.

Läbi aastate on Läänemere seisundi halvenemine olnud seotud kolme peamise probleemiga – liigsete toitainete hulk meres, ohtlike ainete levik nii merevees, -elustikus kui –taimestikus ning meretranspordi õnnetused merel ja sadamates.

Liigne lämmastik ja fosfor
Toitaineid, nagu fosfor ja lämmastik, tekib ka looduslikult, kuid inimese osa nende ainete vette sattumisel on siiski erakordselt suur. Just selletõttu arvatakse olevat Läänemere randade vesi paljudes kohtades läbipaistmatu, põhjakihtide vesi ilma hapnikuta ja surnud ning suvisel ajal pealmiste veekihtide vesi vetikate massilisest vohamisest toksiliselt kollakaspruun.

Igal aastal jõuab Läänemerre enam kui 900 000 tonni lämmastikuühendeid ning 36 000 tonni fosforiühendeid. Need ained jäävad suures osas merre ringlema, põhjustades seeläbi probleeme veetaimede ja –elustiku jaoks. Jõgedega merre jõudvast fosforist on pea 20 protsenti pärit reoveepuhastitest ning ligikaudu 45 protsenti mitmesugustest hajusatest allikatest, näiteks põllult või metsast. Loodusliku fosfori osakaal merre suubuvates jõgedes on ligikaudu 16 protsenti ehk kõik ülejäänud on inimese tekitatud. Merre jõudvast lämmastikust on reoveepuhastitest pärit 12 protsenti, põllult ja metsast 45 protsenti. Looduslikku päritolu lämmastikku on jõevees ligikaudu 19 protsenti.

Toitaineprobleemi jätkuvaks lahendamiseks tuleb inimtegevuse tagajärjel tekkivate toitainete merre sattumist vähendada. Eestil tuleb 2021. aastaks vähendada võrreldes 2013 aastaga oma territooriumilt merre sattuvat fosforit pea 350 tonni ning lämmastikku pisut enam kui 2100 tonni. Selleks tuleb tagada, et reoveepuhastid töötavad korralikult, et põlde väetataks õigel ajal ja õige kogusega ning seal kus võimalik, kõrvaldada jõgedesse ja järvedesse kuhjunud toitaineterikkad setted. Viimaste aastate edusammude tulemusel on lämmastiku lisandumine Läänemerre hakanud ka vähenema.

Ohtlike ainete ring tööstusest toidulauale
Kõige murettekitavam probleem Läänemeres on aga ohtlike ainete levik. Kuigi mitmeid inimestele ohtlikke aineid enam ei kasutata, leidub neid meres siiski rohkelt. Ohtlikel ainetel, nagu raskmetallidel (vask, tsink, elavhõbe, plii, kaadmium) või ka teistel keerukamatel ühenditel nagu dioksiinidel, on omadus kuhjuda. Kuna ained jõuavad merre ja sealt enam edasi ei liigu, siis nende sisaldus meresetetes, taimestikus ja vee-elustikus pidevalt kasvab. Paratamatult jõuavad ohtlikud ained ka inimesteni, kes mereande söögiks tarvitavad.

Ohtlike ainetega seotud probleemi tõsidust täiendab veel meie teadmiste puudumine ehk vähene info – me ei tea täpselt millised ained ja kuidas keskkonnas levivad, me ei tea paljude uute ohtlike ainete pikaajalist mõju inimese tervisele ning me ei suuda mõõta väga madalaid ohtlike ainete sisaldusi vees. Üks murekoht on näiteks ravimijääkide jõudmine merre. Ravimid on mõeldud haiguste raviks ent kui nad jõuavad reoveepuhastite kaudu merre, siis mõjutavad nad ka mereelustikku või taimestikku.

Kuigi ohtlikud ained ei kao merest kuhugi, on raskmetallide sisaldus merepõhja setete ülemistes kihtides vähenemas. See tähendab, et ained küll ringlevad, kuid neid satub aasta-aastalt merre vähem. Nende vähenemine sette ülemistes kihtides piirab ka nende ainete sattumist veetaimestikku ja -elustikku.

Ohtlike ainete sisaldusi tuleb meres pidevalt mõõta ja jälgida, et need oleksid inimese ja looduse jaoks ohutul tasemel. Merest neid aineid enam kuidagi kätte ei saa, küll aga saab vältida nende ainete edasist sattumist merre. Selleks tuleb ajakohastada ja parandada ohtlike jäätmete käitlemist ning puhastustehnoloogiaid nendes kohtades, kus neid aineid toodetakse või kõige enam kasutatakse, sest just neis kohtades saab suurema osa ohtlike ainete jääkidest kätte.

Oht vee alt ja vee pealt: laevad ja laevavrakid
Aktiivne laevaliiklus toimub Eestis umbes 10 000 ruutkilomeetrisel merealal. Seda läbib igal aastal umbes 11 000 laeva, millest 4500 on väike- ja lõbusõidulaevad ning pea 1000 tankerid. Eelmisel aastal tuvastati Läänemeres naftareostusi 82 korral, neist 14 Eesti vetest, kusjuures reostuse põhjustajaid ei leitud. Laevaõnnetusi juhtub Läänemerel aastas umbes 150, neist pea kümnel juhul kaasneb ka merereostus.

Omaette teema on Läänemere puhul ka merepõhjas lebavad laevavrakid, mis võivad sisaldada saasteaineid ning olla ohuks ka navigatsioonile. Läänemeres arvatakse olevat 1000 keskkonnaohtlikku vrakki. Eesti Veeteede Ameti vrakiregistris on andmed 716 vraki kohta, millest vähemalt 14 on arvatavasti keskkonnale ohtlikud. Ülejäänute osas info aga puudub. Vrakkide keskkonnaohu vältimiseks püütakse nende keskkonnaohtlikkust hinnata olemasolevate andmete põhjal ning tõsisemate kahtluste korral teha ka vrakkide vaatlusi.

Lisaks vrakkidele leidub Läänemere põhjas ka sõjapidamises kasutamata jäänud ning merre uputatud kemikaale. Nende asukohad Läänemeres on kaardistatud ja teada, kuid neid mere põhjast ohutult kätte saada on keeruline. Kõige mõistlikum lahendus on nendest avamerel olevatest piirkondadest eemale hoida.

Muutused võtavad aega
Läänemere seisund ei ole täna hea. Olukorra muutmiseks on plaanid olemas, kuid tuleb varuda kannatust, sest rikutud keskkonna heaks muutmine ei toimu üleöö. Vee vahetumine Läänemeres Taani väinade kaudu võtab aega 20–25 aastat.

Viimasel kahel aastal on Läänemere kaitsmist kõikide Läänemere riikide nimel korraldanud Eesti. Me oleme tegelenud eeskätt saasteainete vähendamisega, liikide ja elupaikade parema kaitse korraldamisega ning tõhusama planeerimisega edaspidisteks tegevusteks. Pea kõikides Läänemereäärsetes riikides on valmis saanud merekaitse meetmekavad, mida sel aastal asutakse rakendama. Kogu mere seisundi hindamine on muutunud nii täpseks, et saame paremini kui kunagi varem näha tagajärgi või otsest mõju igas inimese tegevuses või tegemata jätmises.

Läänemeri on üks suurimaid riimveelisi veekogusid maailmas, mere teeb eriliseks see, et temas on rohkelt maismaalt pärinevat magedat vett ja madal soolsus. Läänemeri ei ole aga lihtsalt meri või suur veekogu, vaid piirkonna riike ühendav sotsiaalne ning majanduslik süsteem. Meri ühendab kallastel elavaid inimesi, erinevaid kultuure ning pakub tööd ja toitu kõikidele mereäärsete riikide elanikele. Just sellepärast peame merd kaitsma ja hoidma, sest meri suunab meie elukäiku.

Film ''Läänemere needus'' (Shipping Pollution, Rootsi 2015) on eetris neljapäeval, 19. mail kell 20.00 ETV2s.

Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: