''Neid on juba olemuslikult raske hävitada – PBC molekulide lõhkumine nõuab tavaliselt väga kõrget temperatuuri. Looduses on nende poolestusaeg sõltuvalt sellest, millistesse organismidesse need kuhjuvad minimaalselt 10–15 aastat. Teiste liikide, näiteks mõõkvaalade puhul, aga isegi 40–80 aastat,'' nentis Paul Jepson Londoni Zooloogia Seltsist. Bioloog tõi välja, et pärast esialgset ühendite keelustamisele järgnenud langust on nende tase püsinud alates 2000. aastast pea muutumatuna Vahemere, Läänemere ja Atlandi ookeani kirdeosa kalades ning mereimetajates.

Arvestades, et Euroopat on viimastel aastatel peetud maailmas võrdlemisi karmide keskkonnaregulatsioonide bastioniks, võib seejuures kummalisena tähele panna, et olukord on hullem kui Põhja-Ameerikas. Jepson julgeb põhjuste osas vaid spekuleerida.

''Ameerika Ühendriikides keelustati PBC-d aastal 1979. aastal ehk kaheksa aastat varem kui enamikes Euroopa riikides. Selles suhtes olime võrdlemisi aeglased. Rolli võivad mängida ka demograafilised tegurid. Põhja-Ameerika on asustatud võrdlemisi hõredalt ja peamisteks allikateks on käputäis suurlinnu. Euroopas on rahvastiku tihedus kõrge aga pea igal pool,'' arutles bioloog. Samuti mõjutavad PBC-de kontsentratsiooni geograafilised tegurid. Paljud Euroopa meredest on osaliselt suletud. Ühendriikides satuvad ühendid aga otse ookeanitesse.

PBC-de mõju
PBC-d ei muutunud 1960–70. aastatel populaarseks põhjuseta. Ehitusmaterjalina on need suurepärased. Paraku häirivad need samal ajal keskkonda sattudes elusorganismide normipärast talitlust. ''Üks tuntud mõjudest on paljunemisedukuse langus. Me teame, et lisaks keskkonnast toidu kaudu organismis toimuvale PBC-de aeglasele akumulatsioonile satuvad need emakas tiinuse ajal järeltulijate organismi ka suuremas koguses, mis võib päädida nurisünnitusega,'' selgitas Jepson.

Pärast sündi annavad imetajad neid oma järeltulijatele edasi rasvase emapiima vahendusel. ''Vaalad imetavad oma poegi kuni 11 kuud. Selle ajaga jõuab järeltulija organismi talletuda kuni 90 protsenti vanema PBC-dest. Poegade arengu seisukohalt on aga tegu kriitilise perioodiga. Nad on ühendite mürgisuse osas vastuvõtlikumad sh mõjutavad need ka nende sigimiselundkonna arengut,'' lisas bioloog. Jepson nentis, et eksperimentaalselt pole nende mõju vaalalistele uuritud. Küll on seda tehtud aga näriliste, minkide, tuhkrute ning erinevate kala- ja linnuliikide näitel.

Kuigi PBC-de ja vaalaliste sigimisedukuse vahele selget põhjuslikku seost seetõttu tõmmata ei saa, leiab ta, et kaudseid tõendeid on küllaga. ''Eriti kõrgemate kontsentratsioonide korral jääb sigimisedukuse selgitamisel vajaka nii asurkondade väiksusest kui ka asuala ajaloolisest kitsenemisest. Samuti teame väiksemate karjade pikaajalisel jälgimisel kogutud andmete põhjal täpselt, kui palju on nende vaala- ja delfiinipoegade arv vähenenud. Mõnes asurkonnas pole uusi elussünde olnud viimased kümme aastat,'' sõnas Jepson.

Hiljuti ajakirjas Nature ilmunud töös uuris Jepson kolleegidega enam kui tuhandest vaala- ja delfiinikorjusest võetud proove, mis uhuti aastate 1996–2012 Suurbritannia, Iirimaa Pürenee poolsaare, Kanaari saarte ja Sloveenia rannikule. PBC-de toksikoloogilise ohutuskünnise ületamist võis näha nii Suurbritannia rannikuvetes elavate pringlite, Atlandi ookeani kirdeosas ujuvate mõõkvaalade ja ajaliinide ning Vahemere lääneosas elutsevate vööt-eeldelfiini puhul.

''Tulemuste alusel julgen arvata, et Suurbritannia lähistel ja Gibraltari väinas elavad mõõkvaalad surevad kindlalt välja. Šotimaa rannikul on alles vaid kaheksa isendit, Gibraltari lähistel 36,'' sõnas bioloog.

Läänemeri
Kuigi ainsate Läänemeres elavate vaalaliste – pringlite – olukorda Jepson oma viimati ilmunud töös kolleegidega ei uurinud, on ta küllaltki kindel, et PBC-d pidurdavad ka nende populatsiooni taastumist. Seejuures viitas ta aga usaldusväärsete andmete nappusele. ''Minut teada pole Läänemere pringlite organismis leiduva PBC-de taset otseselt hinnatud alates 1999. aastast, kui me seda viimati tegime,'' sõnas bioloog.

''Suur osa inimestest arvab, et eriti Läänemere siseosas ohustab neid vaid kalameeste võrkudesse jäämine, kuid teame samal ajal, et PBC-d on jätnud jälje hüljeste arvukusele. Nii peab see tõenäoliselt paika ka pringlite puhul. Isegi kui ühendite tase on stabiliseerunud, on meri ikkagi saastunud,'' arutles Jepson. Teiste indikaatorliikide sh hallhüljeste ja merikotka arvukuse põhjal võib oletada, et olukord on viimastel kümnenditel mõnevõrra paranenud.

''PBC-tasemed Läänemeres elavates hallhüljestes on madalamad kui varem ja tiinus katkeb tänaseks vaid umbes ühel juhul kümnest. Nii et tundub, et hallhülged taastuvad kenasti. Viigerhüljestega näivad olevat lood aga veidi kehvemad – tiinus katkeb keskmiselt kahel juhul viiest,'' lisas bioloog. Viimast arvestades peab ta pringlite seisukorrast täpse ülevaate saamist äärmiselt oluliseks.
---
''Pärast PBC-de keelustamist 1980. aastatel arvasid kõik, et asjaga nüüd ühel pool. Kuid meie töö näitab, et Euroopal on mereimetajate seisukohalt endiselt suur probleem. Seda võib näha nii mitmel pool Euroopa rannikuvetes kui ka Vahemeres ja tõenäoliselt Läänemeres. Nii et nende kasutamise pelgast keelustamist ei näi väljasuremisohus asurkondade päästmiseks piisavat ja PBC-de tasemete langetamiseks peame tegema midagi täiendavat,'' leidis Jepson.

Kokku toodeti Euroopas aastatel 1954–1984 hinnanguliselt 300 000 tonni PBC-sid, mis moodustab maailma kogutoodangust ligikaudu 15 protsenti.