"Oleme keskkonda jõudvate mürkide hulka vähendanud, keelustanud PCB-de tootmise ja kasutamise, kuid need on püsivad. Kui loomad surevad, nende korjus merepõhja langeb ja mürgid rasvkoest keskkonda immitsevad, algab kogu tsükkel uuesti," nentis uurimuse kaasautor Ailsa Hall, St. Andrews' ülikooli professor. Molekuli kiire hävitamine nõuab kõrget temperatuuri. Tavatingimustel väheneb pärast kokkupuudet PBC-de hulk mõõkvaalade kehas poole võrra 40–80 aastaga.

PBC-de keelustamise järel hakkas küll Vahemere, Läänemere ja Atlandi ookeani kirdeosa kalades ja mereimetajates ühendite hulk vähenema, kuid on püsinud alates 2000. aastast pea muutumatuna. Halli töörühma värskest analüüsist selgub, et sellest mõõkvaalade tervise kahjustamiseks. Sama võib täheldadada enamikes teistes mõõkvaala asurkondades. Kuigi PBC-d kahjustavad ka teisi mereelukaid, seab mõõkvaalad täiendavalt löögi alla toiduahela tipus olemine. Samuti satuvad ühendid emapiima kaudu otse vasika organismi.

Pikas perspektiivis seavad töö kohaselt PBC-d küsimärgi alla enam kui 50 protsendi mõõkvaalade asurkondade jätkusuutlikkuse. "Kuigi suurema osa ajast on PBC-d rasvkoes lõksus, on aeg-ajalt energiat rohkem vaja ja see ajab need organismis liikvele. See võib häirida endokriin- ja immuunsüsteemi tööd," selgitas Hall.

Samal ajal mõne haigustekitajaga võitlemine võibki loomale saatuslikuks saada. Endokriinsüsteemi häired kahjustavad aga sigimiselundkonda. Selleks piisab juba sellest, kui kilogrammi rasvkoe kohta leidub 50 milligrammi PBC-sid. Kõige rohkem saastunud piirkondades ulatub nende tase aga analüüsi kohaselt 1300 milligrammini. Lisaks tekitavad PBC-d vähki ja kahjustavad loomade aju.

Brasiilia lähistelt, Gibraltari väinast ja Briti saarte juurest võivad mõõkvaalad kaduda analüüsi kohaselt juba järgmise 30–50 aasta jooksul. Näiteks Inglismaa lähistel elab juba praegu vähem kui kümme isendit. Samuti on suuremas ohus Gröönimaa rannikul elavad mõõkvaalad, kes toituvad eeskätt hüljestest. Paremas seisus on Antarktika ja Alaska rannikulähedased asurkonnad. Seal on PBC-de tase keskkonnas piisavalt madal, et asurkond hakkab tõenäoliselt lähikümnenditel kasvama

"Tulemused kokku võttes väheneb umbes poolte asurkondade arvukus või võivad isegi lähima saja aasta jooksul kokku kukkuda. Umbes pooled asurkonnad, eriti Alaska ja Norra lähistel jätkavad kasvamist," sõnas Hall. Analüüs põhineb osaliselt üle kogu maailma rannale uhutud vaalakorjustest võetud proovidest. Samuti leidub Taani teadlaste eestvedamisel kokku pandud andmebaasis elavatelt loomadelt võetud koeproove. Professor tõi välja, et nad arvestasid praegu vaid PBC-de mõjuga. Teiste populatsiooni arvukust vähendavate teguritega nad ei arvestanud.

Kokku toodeti PBC-sid 1930. aastatest nende keelustamiseni enam kui miljon tonni. Eeskätt lisati neid elektri- ja hüdraulikaseadmete komponentidesse ning määrdeainetesse. Näiteks sisaldavad neid peaaegu eranditult kõik aastatel 1930–1980 toodetud kondensaatoritega. Kuna juba keskkonda sattunud PBC-de eemaldamine on raske, tuleb Halli sõnul seda enam hoolitseda, et neid ei satuks enam prügimägedelt jõgedesse ja sealt edasi maailmamerre.

Uurimus ilmus ajakirjas Science.