“Kuidas on fliis mereprügi, ma ei kujuta ette ausalt öeldes – ma kannan seda seljas. Tähendab, ta muutub prügiks siis, kui ma teda ühel hetkel ei kanna?” küsib “Osooni” toimetaja Sander Loite merebioloogilt Ilmar Kottalt. “Ei, ta muutub prügiks iga kord kui seda fliisi pestakse,” nendib Kotta.

Alati, kui riideid peseme eraldub mustus. Kuid eralduvad ka väiksed kiutükid.

Keskkonnas on need kiutükid ohtlikud, kuna ei jää veesambasse, ei sadestu põhja ega muutu mitteaktiivseks. Küll aga lähevad nad filtreerijatesse loomadesse: karpidesse, planktonisse, zooplanktonisse, ja sealt edasi ka kaladesse.

Ja siis on veel ka hambapasta, pesugeel, kehakoorija – kõik selline igapäevane, mida kasutame ka enda pesemiseks.

Need väikesed värvilised täpikesed teie koorimisfunktsiooniga dušigeelis võivad olla plastikust. Ja need jõuavad reovee kaudu lõpuks merre ning mereloomadesse.

Õnneks on tänapäeval üsna palju kosmeetikat, kus need plastikgraanulid on asendatud looduslike alternatiividega, näiteks soola, suhkru ja pähklikoorepuruga, mis on orgaaniline ja laguneb hästi.

Tegelikult on toote pealt alati võimalik nende plastikühendite sisalduse kohta lugeda ja saada aru, millega te end päriselt pesete.

Läänemere tervise kontrollimiseks tuleb peale indikaatorliikide uurida ka keemiliste ainete sisaldust.  Keskkonnauuringute keskuse keemialaborites analüüsitakse aastast aastasse proove, et tuvastada ohtlikke aineid Läänemere veest, põhjasetetest ja elustikust.

Kalasmuuti keemiakokteil

Selleks, et analüüsida milliseid kemikaale ning kui palju on Läänemere reostusega jõudnud kaladesse, on esmalt vaja vabaneda kõigest, mis on kala. Selleks peenestatakse kala ära ja siis homogeniseeritakse. Viimane tähendab sisuliselt kalasmuuti valmistamist.

Peenestamisega vabanetakse kõigest, mis on kala ja alles jääb ainult pestitsiidid, PCB-d ja muud ohtlikud ained. Kala ekstraktist saab leida need ained, mis on kala endas talletanud ning mis võivad olla ohtlikud.

Kuna soov on leida kala organismis talletunud ohtlikke ühendeid, siis kuivatatakse kalamassi, et eraldada vesi. Seejärel saab lahustite abil kätte ohtlikud ühendid, mille kogus mõõdetakse.

Kalasmuuti läheb gaasikromatograafi, annabki meile teada, kas kalas leidub ohtlikke aineid.

Ja leidub. “Alati leidub. Tavaliselt on igas proovis midagi olemas, aga need sisaldused on üldiselt väikesed, enamasti alla piirmäärade siiski,” nendib Kotta.

Meie kalad elavad keskkonnas, kus ohtlikud ained on pidevalt olemas. Kuna kalad puutuvad nende ainetega pidevalt kokku ja need ained kuhjuvad organismis, siis on need ained kalades nii või teisiti.

Kalasööjatena on meil mõistetavalt küsimus – kas kala üldse süüa? Lihtne vastus on, et eelistada tasub nooremaid kalu, neis on jõudnud kahjulikke aineid vähem kuhjuda.

On asju, mida tarbides, ei kujuta ettegi, et need võivad lõpetada Läänemeres ja ohustada sealset elukeskkonda nii on näiteks ravimitega.

Igal aastal jõuab Läänemerre kuni 2200 tonni ravimijääke 

Tihtipeale kuhjuvad needsamad jäägid üles toiduahelate tippu ja põhjustavad sealsetel organismidel mitmesuguseid häireid. Näiteks ei saa loomad enam järglasi või kaovad kalad ja ka imetajad lihtsalt ära.

Läänemere reostuse allikad on praegu peamiselt linnad, kust tuleb enamik jääkproduktidest. Mis meile ühel või teisel moel ei sobi, suunatakse merre.

Teine suurem reostusallikas on põllumajandus ja see on võib-olla isegi salakavalam. Pole ju tegu ühest punktist tuleva reostusega, vaid see on hajusreostus, mis tuleb kas jõgedest või mingite väikeste ojadega, või isegi õhu kaudu.

Loomulikult ka transport – igasugune transport emiteerib gaase ja selles olevaid tahkeid osakesi. Needki jõuavad lõpuks Läänemerre.

Väga tihti me ei teagi, mis üks või teine ohtlik aine meie eluga üldse ette suudab võtta ja seetõttu tuleb olla väga ettevaatlik, hoida ohtlike saasteainete sisaldus Läänemeres madalana.

Vaata ka teisi "Osooni" lugusid esmaspäevla kell 20 ETV-s.