Detsembri alguses toimus Nairobis ÜRO Keskkonnaassamblee kolmas tippkohtumine, mida käis kajastamas ka „Osoon“. Keskkonnaassambleel saavad kokku riigijuhid ja keskkonnaministrid, see on justkui üleilmne keskkonna parlament.

2017. aasta üleilmse Keskkonnaassamblee läbirääkimistel oli Eestil 193 ÜRO riigi seas täita väga vastutusrikas roll: olla Euroopa Liidu eesistujana 28 riigi eestkõneleja.

Saaste ja reostusega seotud probleemid on maailmas väga ulatuslikud. Mida annab keskkonnaassamblee käigus üldse reaalselt ära teha?

“Reaalselt saab nii-öelda kõikidelt riikidelt välja pressida või välja rääkida teatud lubadusi,” sedastab keskkonnaminister Siim Kiisler. See ei ole päris seaduse jõuga, aga tegu on resolutsiooniga.

„Kui kõik liikmesriigid on selle poolt hääletanud, kõik ligi 200 riiki üle maailma, saad järgmine kord öelda, kui tema ei täida oma kohustusi, öelda „kuule, aga näed, te ju seal ütlesite. Me ju seal leppisime kokku“, tal on ikkagi moraalne kohustus kui mitte rohkem,” kirjeldas Kiisler.

Kui suur on õhureostuse probleem maailmas?

“See on tohutu probleem,” alustab Erik Solheim, ÜRO keskkonnaprogrammi (UNEP) peadirektor. “Reostus on praegu inimeste suurim surmaja, kõikide ja kõikjal maailmas, ja me peame selle peatama, me peame looma reostusevaba planeedi.”

Statistika järgi sureb Lähis-Idas rohkem inimesi reostuse kui sõdade ja terrorismi tõttu ning reostusele ei pöörata peaaegu üldse tähelepanu. „Nii et me peame oma mõtteviisi muutma ja tõepoolest tegelema reostuse vähendamisega,“ nendib Solheim.

Tõsiste keskkonnaprobleemide edukas lahendamine eeldab nii arenenud riikide kui ka arengumaade koostööd, sest näiteks õhusaaste, elurikkuse vähenemine ja mereprügi on kõigi ühine mure.

Teiste riikide juhtidega kokku saades on tulnud jutuks, et mõnel neist on probleem reostusega ukse taga, kinnitab Kiisler. „Meile tundub, et kui ma ise rämpsu üle ukse ei viska, minu metsas või minu järves teda ei ole. Aga näiteks Norra keskkonnaminister on korduvalt rääkinud meile Euroopa kohtumistel, et ühel päeval lähevad lähevad kohalikud elanikud oma ilusasse puhtasse randa ja see on paksult, paksult prügi täis,“ kirjeldas Kiisler.

Ja nad ei tea, kust see tulnud on. Ilmselt on põhjuseks hoovused. See prügi võib tulla ükskõik kust, mõnes teisest riigist, mööda ookeani. Sama on rääkinud ka Briti minister; neil on täpselt sama probleem Šotimaal.

Sama suur probleem on merereostus

On väide, et aastaks 2050 võib ookeanides olla rohkem prügi kui kalu. „Teatud mõttes on see mudel, mis baseerub paljudel oletustel, mille kohta me täpselt ei tea,“ ütleb keskkonnateadlane Peter Kershaw.

Kui jätkame praegust käitumist ja viime üha enam plasti ookeani, siis see akumuleerub ja akumuleerub väga suureks koguseks. See, kas seda on rohkem või vähem kui kalu, see on teatud mõttes võrdlusmaterjal.

Kuidas loomad surevad mereprügi või merereostuse tõttu?

„Kõige lihtsamad näited on loomadega, kes neelavad plasti alla. Niisiis, paljud linnud on valimatud toitujad, nad lendavad mere kohal, märkavad midagi vees ja sukelduvad arvates, et see on saak ja neelavad selle alla,“kirjeldab Kershaw. Linnud ei saa plasti oma kehast enamasti välja ja nii see koguneb nende organismi.

Võtame näite Põhjamerelt: lind nimega jää-tormilind, neid leitakse tihti rannalt surnuna. Lahates võib nende soolestik olla täis plasti, mis koguse poolest oleks inimese puhul võrreldav poole ämbritäie plastiga.

Ühe linnu kõhust leitud plastikjäärmed. Autor: regjeringen.no

Samuti leitakse Vahemere rannikult surnud veekilpkonni, kui neid lahata, on nad tihti täis kilekotte.

Plasti võib leida vaalade ja kalade seest, seega on enam kui kindel on fakt, et prügi on viinud nende hukkumiseni, sest see on ummistanud nende soolestiku, nad nälgivad surnuks, või on mõnel muul moel põhjustanud nende varajase surma.

Ühed suuremad prügistajad on Indoneesia ja Vietnam, Sri Lanka ja riigid nendest maailma piirkondadest. Seda aga, mitte sellepärast, et nad kasutaksid palju plasti, vaid sellepärast, et neil pole prügiga tegelemise infrastruktuuri. Ja Indoneesia proovib praegu tõesti oma panust kontrolli alla saada, asja parandada.

• Igal aastal satub puuduliku jäätmekäitluse tõttu ookeani ligi 13 miljonit tonni plastjäätmeid.
• Positiivsete muutuste elluviimiseks on vaja probleemi mõistmist, riikidevahelist koostööd ning üksikisiku tasandil kaasarääkimist ja tegutsemist.
• Keskkonnaassamblee kolmas kogunemine läks ajalukku kui ülemaailmne reostusalane tippkohtumine, millel lepiti kokku konkreetsed tegevused.
• Õhureostuse piiramiseks hakatakse vähendama metaani heitekoguseid ja kasutama puhtamaid kütuseid. Suuremat tähelepanu saavad taimekaitsevahendite ja väetiste kasutamine ning mereprügi vähendamine.
• Eestlaste jaoks on lõppenud tippkohtumine samuti märgilise tähendusega – ÜRO Keskkonnaassamblee uueks presidendiks kinnitati keskkonnaminister Siim Kiisler.