Brita Laht pani oma katse tarvis anaeroobsesse aktiivmutta lagunema kolme sorti plasti, lihtsamalt öeldes kilekotti. Need lagunesid seal 37 kraadi juures kaks nädalat.

Kuna aine lagunemisel tekib biogaas, siis tekkinud gaasi mõõtmisel sai ta vastuse küsimusele, kui palju üks või teine plastkott lagunes.

Bioplast® lagunes kiiremini kui tselluloosil põhinevad plastid, mida tõestasid näidiste kaalu vähenemine ja tekkinud gaasi kogus. Samas lagunesid teised kilekotid edasi gaasiks, Maxima kotiga tekkis sealjuures aga probleem.

„Kilekott laguneb, aga probleem on selles, et ta ei lagune mitte biogaasiks, vaid hästi väikesteks tükkideks, mida silmaga ei ole tegelikult näha,“ selgitas Laht. See on probleem, sest kui need tükid satuvad loodusesse, siis loomad ja kalad võivad süüa need sisse. „Kuna meie sööme loomi ja kalu, võivad need sattuda ka meie organismi,“ sedastas Laht.

Seega võib plastikkott küll meie silma jaoks laguneda, kuid plastitükikesed jäävad loodusesse siiski alles.

Brita Laht pakub välja, et loodussõbralikum lahendus võiks olla kilekottides kasutada polüpiimhappel põhinevaid plaste, mis lagunevad looduses täielikult. 

Brita Lahe uuringut juhendasid Tartu ülikooli teadlased Riinu Härmas ja Anne Menert ning see õpilasuurimus pälvis tänavusel riiklikul konkursil 1. preemia. Sel nädalal esitles Brita Laht oma uuringu tulemusi Euroopa noorte teadlaste konkursil (EUCYS).

Ühtlasi pälvis Brita Laht tänavu kevadel Maxima Tuleivkutalendi konkursil Teadustalendi preemia.