Igal aastal kasutatakse ainuüksi Euroopa Liidus peaaegu 100 miljardit plastkotti. Neist suur osa jõuab varem või hiljem keskkonda. Seal võivad need loomi otseselt tappa või sattuda väiksemateks tükkideks lagunedes toiduahelasse.

Plymouthi Ülikooli bioplastidele eskenduva doktorandi Imogen Napperi sõnul on hakanud ühiskonna suhtumine õnneks muutuma: "Kasvasin koos kilekottidega üles ja neid jagati kassas isegi tasuta. Nüüd oleme mõistnud, kui halvad on need keskkonnale ja üritame luua isegi materjale, mis peaksid kaduma keskkonnast kiiremini".

Biolagunevatest plastkottidest on saanud juba laiatarbekaup. Napperi ja ta kolleegide värsketest katsetest selgub, et need ei pruugi olla sedavõrd keskkonnasõbralikud, kui võib paista nende nimest. Laiema definitsiooni järgi võib nimetada biolagunevaks iga plasti, mis laguneb selle moodustavateks algmolekulideks mikroobide ja seente abil looduslikel tingimustel. Seejuures pole aga tähtis, kui kaua see aega võtab.

Napper lisas, et mõned bioplastid on allutatud kõrgematele standarditele. Näiteks peab lagunema komposteeritav bioplast tööstuslikes kompostikastides vähem kui 12 nädalaga. "Seal valitsevad tingimused võivad erineda koduste kompostihunnikute omast märkimisväärselt. Näiteks ulatub sealne temperatuur enam kui 60 °C'ni ja mikroobidele on loodud ideaalsed elutingimused," märkis teadlane.

Värskes katses lootis panna ta biolagunevat kotid proovile realistlikumates oludes. Selleks mattis Napper kolleegidega osa tavalistest plastkottidest, biolagunevatest kottidest, komposteeritavatest kottidest ning kahte eri tüüpi hapniku toimel lagunevatest kottidest kolmeks aastaks maa sisse. Teised kotid kleepis töörühm päikese poole suunatud seinale, asetas mere sisse pandud võrkudesse ja võrdlusmomendi loomiseks aboris asuvasse musta kasti. Samuti lõikas Napper kolleegidega osa plastist peenemateks ribadeks.

"Kui tulemused kokku võtta, ei saa olla praegu kindel, et ükski vähemalt praegu proovile pandud biolagunevatest kottidest jõuab kolme aasta jooksul laguneda kõigis keskkondades," tõdes Napper. Meres kadusid komposteeritavad kotid juba kolme kuuga. Kõik õue jäetud kotid lagunesid väiksemateks tükkideks üheksa kuu järel. Maha maetud kotid olid vähemalt väliselt täpselt samas seisus kui kolm aastat varem.

"Need polnud muidugi sedavõrd tugevad, kui enne katse algust, kuid minu jaoks oli ikkagi üllatav, et samade kottidega sai koju tuua vähemalt kergemat poekraami," viitas Napper. Tulemused võivad olla vastuolus ka tarbijate ootustega. Nõnda kutsus töörühm viima tööstust ja poliitikuid mõisteid keskkonna nimel tegelikkusega paremini kooskõlla. Katsetulemustest lähtuvalt meenutab tarbijatele komposteeritavate ja biolagunevate kilekottide müümine meenutab kohati rohepesu.

Vegware'i, ühe uuritud kottide tootja pressiesindaja märkis ajalehele The Guardian, et on oluline teha vahet eri mõistete nagu biolaguneva, komposteeritava ja oksü-laguneva toodangu vahel. "Toote keskkonda viskamine on endiselt prügi maha viskamine, ükskõik kas see on komposteeritav või mitte. Maha matmine pole komposteerimine," viitas pressiesindaja.

Natter pelgas kolleegidega, et eri materjalidest valmistatud kottide laiem levik võib muuta raskemaks materjalide taakasutamist. Samuti võivad muuta näiteks hapniku toimel lagunevad kotid tervamaks mikroplasti ehk silmale nähtamatute väikeste plastosakestega seonduvaid keskkonnaprobleeme.

Uurimus ilmus ajakirjas Environmental Science & Technology.