Viimase kümnekonna aasta jooksul ilmunud teadustööde kohaselt leidub keskkonnas väikesteks tükkideks lagunenud plasti pea igas planeedi ökosüsteemis. Erandiks pole meresügavikud, kõrged mäetipud ega üksikud saared. Vähem kui viie millimeetrise läbimõõduga plasti on leitud isegi joogiveest. Möödunud aastal kümnekonna inimese rooja uurinud teadlased kinnitasid, et sellest osa jõuab ka inimeste toidulauale. Nüüd ilmunud analüüs viitab, et tegu on vaid jäämäe tipuga.

Kanadas asuva Victoria Ülikooli teadlased eesotsas Kieran Coxiga lähtusid 26-st eelnevalt ilmunud uuringust, milles analüüsiti mikroplasti suhteliselt sisaldust õhus, alkoholis, mees, mereandides, soolas ning kraani- ja pudelivees. Kokku moodustasid uuritud toidurühmad ligikaudu 15 protsenti ameeriklaste päevast kaloritarbest. Kuigi kogutud andmed põhinesid USA-l , viitas töörühm, et need annavad ettekujutuse ka teiste riikide olukorrast.

Cox leidis, et sõltuvalt soost ja vanusest sattus jookide ning söögiga igal aastal inimeste organismi keskmiselt 39–52 tuhat väikest plastitükki. Sissehingatava õhuga jõudis hingamisteedesse lisaks 35–69 tuhat mikroplasti osakest. Töörühm märkis, et eriti palju mikroplasti satub pudelivett eelistavate inimest organismi. Kui USA-s vaid kraanivett tarbides satuks kehasse 4000 plastitükki, siis vaid pudelivett juues kasvaks nende arv 90 000-ni.

Kõige rohkem sattus õhus ning vaatluse alla võetud toidus ja vedelikes mikrokiude. Seda tüüpi mikroplast satub keskkonda muu hulgas polüestrist ja nailonist valmistatud riiete pesemisel. Samuti moodustasid märkimisväärse osa mikroosakestest plast, mida kasutatakse näiteks kilekottide ja joogikõrte valmistamiseks.

Samas jääb veel ebaselgeks, milline on mikroplasti mõju tervisele. Kõik plastid pole täpselt samasuguste omadustega. Näiteks kasutatakse mõnede plastide valmistamiseks mitmetele elusorganismidele mürgist kloori. Teised plastid toimivad aga käsnana, millesse ladestub keskkonnas leiduvaid mürkaineid. Nõnda oletasid Londonis asuva King's College'i teadlased paari aasta eest ilmunud töös, et mikroplast võib pärssida pikas plaanis immuunsüsteemi tööd.

Analüüsi mittetulundusühingule Science Media Centre saadetud kommentaarides lahanud teadlased jäid Coxi töörühma järelduste osas kahetistele seisukohtadele. Näiteks märkis Ida-Anglia Ülikooli ökoloogiaprofessor Alastair Grant, et suur osa sissehingatavatest mikrokiududest on kopsudesse jõudmiseks liiga suured. Lisaks ei ladestuks neist suur osa kopsudesse pikemaks ajaks.

King's College Londoni teadur Stephanie Wright märkis aga, et tõenäoliselt alahindab töörühm kehasse jõudva plasti hulka märkimisväärselt. Analüüs toetub suures osas töödele, milles kasutati plasti otsimiseks mikroskoope ja inimsilma. Nõnda võisid jääda väiksemad, nanomõõdus plastikud lihtsad tähelepanuta.

Analüüs ilmus samaaegselt teise mikroplasti levikut käsitlenud tööga. Viimase põhijärelduse kohaselt hõljub Ameerika läänerannikul asuva Monterey lahe veesambas ühe kuupmeetri vee kohta rohkem mikroplasti kui Vaikse ookeanis laiuvas Suures Prügilaigus.

Coxi analüüs ilmus ajakirjas Environmental Science & Technology.