ERR Novaator tegi selle valguses juttu mikroplastisaastet Taanis uurinud teadlase Mads Altermann Sørenseniga, kes astub üles Tallinna tehnikakõrgkoolis toimuval teabepäeval.

Miks pagana pärast, vabandust selle väljenduse pärast, me mikroplastist alles nüüd rääkima hakkasime? Kas selliste küsimuste tõstatamiseks on tarvis tõesti organisatsioone nagu OrbMedia? Kui üks tuttav teadlane pärast nende esimest uuringut Web of Science'is märksõnadega "microplastic" ja "toxic" otsingu tegi, sai ta vastuseks ainult 71 artiklit.
Teema tõstatus sellisel kujul seoses ookeanides ja keskkonnas leiduva mikroplastiga. Selles vallas tehti varem mõningaid uuringuid. Need on viidanud, et mikroplast võib olla väiksematele mereloomadele ja isegi imetajatele ohtlik.

Seetõttu on huvitav küsimus, kas see võib kujutada ohtu ka inimestele. Selleks peab aga esmalt välja selgitama, kui palju inimesed sellega kokku puutuvad, kui palju me seda joome, sisse sööme ja hingame ning millest see koosneb. Vaid neid teadmisi kombineerides saame öelda midagi riski suuruse kohta.

OrbMedia uuringud tõid võimaliku probleemi ja selle ulatuse n-ö laiema avalikkuse ette. Mikroplasti leidub kraanivees sisuliselt kõikjal maailmas. Sõltuvalt piirkonnast nähti seda 70–90 protsendis proovides. Kui organisatsioon poleks neid uuringuid teinud, ei keskenduks me sellele praegu kindlasti nii palju. Nii et osaliselt on mikroplasti mõju kindlasti psühholoogiline. Inimesed ei taha juua sellest saastunud vett. Me ei tea veel kindlat, kas ja mida mikroplast meiega teeb.

OrbMedia uuringute kriitikud on viidanud, et selles kasutatud metodoloogia pole läbipaistev ja töid pole eelretsenseeritud. Kui Taanis teadlased eelmisel aastal tööd jäljendada püüdsid, leidsid nad liitrist kraaniveest 18 plastiosakest, järgnenud paanikale hakati tegema uut analüüsi ja esialgsed tulemused viitavad vaid ühele osakesele 150 liitri kohta. Mida me uskuda saame?
OrbMedia uuring oli minu teada esimene omataoline. Kasutasime Taanis sisuliselt sama meetodit, kuid teadlased leidsid, et mikroplasti teistest osakestest eristamine on väga keeruline. Õhku jäi ka võimalus, et proovid on saastunud mõnest muu allikast, näiteks õhust pärineva plastist.

Hakkasime tegema uut uuringut tegema just seetõttu, et esimene polnud piisavalt usaldusväärne. Seega usaldaksin ma ise pigem meie uue uuringu tulemusi. Meetodid on paremad ja oleme kogenenumad. Samuti saame me nüüd öelda midagi selle kohta, kust mikroplast pärineb.

Kui laialdaselt Taani ajakirjandus neid esialgseid uuringutulemusi ja millisel viisil neid kajastas? Mäletatavasti olid mõned pealkirjad OrbMedia uuringu järel päris värvikad. Milliseid paralleele me siinkohal tõmmata saame?
Mitte kunagi ei saa teha kaugeleulatuvaid järeldusi ainult ühe uuringu põhjal. Ometi seda meedia eelmisel aastal tegi. Suur osa ajakirjandusest kirjutas, et meil on joogivees "nii palju" mikroplasti. Sama juhtus Taanis – esialgseid tulemusi kajastati ulatuslikult ajalehtedes.

Peagi võtsid aga sõna eksperdid, kes nentisid, et me ei peaks veel midagi suurt järeldama ega kindlasti mitte paanitsema. Meetodid polnud veel piisavalt head ja proovide saastumise võimalust polnud võimalik välistada. Kuuleme sellistes artiklites tulemustest, kuid mitte mõõtevigadest ega nendega seonduvatest määramatustest. Kõneviis on liiga kindel – see on ühe klõpsu hind.

Kuidas mikroplast meile ohtlikult mõjuda võiks? Omaenda uurimistöös olete uurinud võimalust, et see võimendab juba tuntud mürgiste ühendite toimet.
Plast koosneb molekulidest, sh võivad need sisaldada bisfenool A-d (BPA), mis võib kõrgema kontsentratsiooni korral häirida hormoonide normipärast talitlust. Aja möödudes võivad need plastist n-ö välja lekkida. Teise võimaliku probleemina võivad nendes imenda käsnana endasse keskkonnas leiduvaid mürke. Plast on hüdrofoobne. Seega eelistavad need olla pigem selles kui vees. Mina oma katsetes viimastest märke ei näinud.

Neist mõned võivad omakorda tekitada vähki ja viljatust. Põhimõtteliselt teame me praegu, et need ühendid on ohtlikud, aga me ei tea, kas need on seda ka kontsentratsioonides, mida näeme mikroplastis. Alati on aga targem olla ettevaatlik – parem karta kui kahetseda.

Kui me peaksime ja rõhk on sõnal peaksime ühel hetkel avastama, et mikroplast on tõesti inimestele ohtlik, mida me teha saame? Isegi Coca-Cola esindaja märkis OrbMedia hiljutise uuringu valguses, et kuigi nad rakendavad tipptasemel puhastusmeetmeid, ei saa nad täielikult välistada, et nende pudelivette ei satu üldse mikroplasti, nanoplastist rääkimata.
Esmalt peame välja selgitama, kuidas mikroplast joogivette satub – kas veepuhastusjaamades või millalgi hiljem. Hiljuti USA-s tehtud uuringu põhjal saab järeldada, et mikroplast satub joogivette pigem kokkupuutel plastanumate ja -torudega. Taani uuringu esialgsete tulemuste põhjal on see kraanist tuleva vee puhul väiksem probleem. Kui see on endiselt probleem, siis puhastustehnoloogiaid ka väiksematest osakestest vabanemiseks on, näiteks pöördosmoos.

On võimalik, et ühel hetkel tulevikus hakkame rääkima ka nanoplastist, aga mikroplast on esimene probleem. Nanoplasti kohta teame praegu veel vähem.

Isegi kui mikroplast osutub vähemal või rohkemal määral ohtlikuks, on väga raske selles osas midagi ette võtta. Plastist ja plastpakenditest on saanud meie elu lahutamatu osa. Häid alternatiive pole.

Taani näidet vaadates, kas meil on üleüldse midagi taolistest rahvusvahelistest uuringutest midagi õppida või peaksime tegema vastavaid uuringuid millegi kindlama väitmiseks siinsamas ja kohapeal?
Me tarvitame joogiks põhjavett ehk see pärineb mitmekümne meetri sügavuselt. Tallinnas tarbitakse aga, nagu ma kuulnud olen, ka küllaltki palju pinnavett. Isegi kui veepuhastusjaam suudab välja filtreerida 95 protsenti mikroplastist, joovad inimesed seda ikkagi sisse.

Küsimus ongi nüüd, kui palju. Sellele rahvusvaheliste uuringutega vastata ei saa. Seega on kindlasti parem teha analüüse siin kui Taanis, sest vesi pärineb teisest kohast. Teoreetiliselt võib oletada, et see on veidi rohkem saastunud.

Tallinna tehnikakõrgkoolis toimub veepäev kella 9.00–12.00 vahel. Eesti Vee-ettevõtete Liit räägib aga mikroplastist kella 13.00–15.00 Eesti loodusmuuseumis.