Arktika merejää täielikul sulamisel võib sattuda seega Põhja-Jäämerre lühikese aja vältel mikroplasti kolm korda rohkem, kui on viidanud varasemad mõõtmised. Mis plastist edasi saab, pole selge. Toiduahel neist igal juhul täielikult puutumata ei jää. Enam kui poolte plastitükkide läbimõõt jäi alla 0,05 millimeetri. "Arktikas elavad mikroorganismid nagu ripsloomad ja aerjalalised võivad neid alla neelata küllaltki hõlpsalt. Mitte keegi ei tea veel täielikult, kui ohtlikud on need mereelustikule ja lõpuks ka inimestele," nentis uurimuse juhtivautor Ilka Peeken.

Kokku leidsid teadlased proovide analüüsil 17 erinevat tüüpi mikroplasti, alates sigaretifiltrites leiduvast tselluloos-atsetaadist lõpetades pakkematerjalina kasutatava polüetüleeniga. Sõltuvalt proovivõtukohast leidus teatud tüüpi mikroplasti selle teistest liikidest rohkem. Seda sai omakorda seostada plasti võimaliku allikaga.

Näiteks polüetüleen sattus Arktikasse tõenäoliselt keset Vaikset ookeani laiuvast Suurest Prügilaigust. Seevastu pisikesed värvitükid ja nailon on aga tõenäoliselt kohalikku päritolu ja seostuvad Põhja-Jäämeres elavnenud laevaliikluse ja kalastamisega. "See on jätnud juba piirkonnale oma jälje. Mikroplasti kõrget kontsentratsiooni merejääs ei saa seega enam kanda ainult Põhja-Jäämerest väljaspool asuvatele allikate arvele. Selle asemel viitavad leiud ka kohalikule reostusele," lisas Peeken.

Sõltuvalt merejää paksusest ja selle triivimiskiirusest talletuvad plastosakesed selles kuni 11 aastat. Jää sulamise ja plasti vabanemise järel ladestuvad neile sageli vetikad ja bakterid. Kolooniate kasvades muutuvad need viimaks sedavõrd raskeks, et langevad merepõhja.

Selle reostumist on näha ka juba Arktikas. "Meie hiljutiste mõõtmiste põhjal ulatub nende arv kilogrammi koht kuni 6500-ni. Need on äärmiselt kõrged väärtused," märkis Peeken. Võrdlusena leidis näiteks MTÜ OrbMedia 2017. aasta septembris avaldatud töös, et eurooplaste kraanivees leidub liitri vee kohta keskmiselt neli plastikiudu. Maailmameres tervikuna hõljub hinnanguliselt viis triljonit plastitükki.

Juba varasemad uuringud on näidanud, et Arktika merejääs leidub plasti märkimisväärses koguses. Peeken ja ta kolleegid kasutasid aga Fourier' infrapunaspektromeetrit. See võimaldas märgata nii väiksemaid plastitükke kui ka määrata täpselt nende koostise ja suuruse. Eeskätt tekivad mikroplasti ehk vähem kui viie millimeetrise läbimõõduga plastiosakesed suurema plastprügi lagunemisel. Samas kasutatakse juba eos nii suur plastitükke muu hulgas kosmeetikatoodetes.

Uurimus ilmus ajakirjas Nature Communications.