Inimesed söövad nädalas pangakaardi jagu plasti? Täit tõde ei tea mitte keegi
Inimesed võivad igal aastal tahtmatult sisse süüa ja hingata enam kui 250 grammi jagu mikroplasti, selgub Maailma Looduse Fondi tellitud raportist. Ekspertide sõnul napib sedavõrd täpse hinnangu andmiseks kvaliteetseid alusandmeid ja selgus puudub ka plasti tervistkahjustava toime osas.
Ilmselt keegi ei eita, et keskkonda jõuab suures koguses plasti ning selle lagunemisel tekivad mikroskoopilised osakesed. Need saavad sattuda omakorda toidu, joogi ja õhuga inimese sisse, sedastas KBFI vanemteadur Margit Heinlaan. "Minu teada pole aga keegi süstemaatiliselt analüüsinud, kui palju neid on. Veelgi enam, seda on võimatu teha. Nanosuuruses plasti kvantifitseerimiseks pole veel analüüsivõimekust ehk keegi ei saa öelda, kas seda on kaks või kakskümmend viis grammi," laiendas vanemteadur.
Puudujääkidele osutas ka tööd eest vedanud Kala Senathirajah, Austraalias asuva Newcastle'i Ülikooli teadlane. "Teaduskirjandusel on piirid. Leidsime uuringuid vaid kraani- ja pudelivee ning õlle, koorikloomade, kala, soola, suhkru ja mee kohta. Me ei ütle mingil juhul, et mikroplast satub toiduahelasse ainult nende kaudu ning iga inimene planeedil sööb seda ilmtingimata nädalas sisse just viis grammi," märkis Senathirajah ERR Novaatorile saadetud kommentaaris.
Teadlane lisas, et kindlamal alustel seisvate järelduste tegemiseks ei kaasatud lõppraportisse suhkru, mee ja kala kohta käivaid andmeid.
Kokku põhines raport seeläbi eelnevalt avaldatud 52-l teadustööl. Neist 33 keskendusid toidus ja vedelikus leiduvale plastile ning 16 sise- ja välisõhu kvaliteedile. Kuna uuritud pole tähtsaid toidurühmi, nagu näiteks teravilju, piima ja õlisid, võib sattuda plasti inimeste organismi pigem rohkem kui vähem.
Newcastle'i Ülikooli töörühm viitas, et ülevaatlikke andmeid napib ka selle kohta, palju leidub keskkonnas eri suuruses ja kaaluga plasti. Seega pidi tegema töörühm hulga oletusi. Taaskord üritati olla alalhoidlikumad.
"Analüüsisime osakeste arvu, leidsime muutujad, mille põhjal teha ennustusi ning uurisime teadaolevate mikroplasti osakeste kaalu. Leidsime selle põhjal meetodi, kuidas arvutada osakeste arvu põhjal nende mass," selgitas Maailma Looduse Fondi piirkondliku kampaania juht Michael Alexander.
On omaette küsimus, mida peamise järeldusega peale hakata. "Uudisena on see veidi sensatsioonimaiguline. Enamus osakesi, mis me sisse sööme, lähevad loomulikku teed kaudu välja. Me ei saa selle teadmisega ette võtta midagi muud, kui ainult muretseda ja selle pärast haigeks jääda," sõnas Heinlaan.
Vanemteadur pole näinud veel ühtegi uuringut, mis oleks seostanud rakku jõudnud nanoplasti konkreetsete tervisehädadega. Teaduskirjanduses on spekuleeritud, et koos plastiosakestega võivad jõuda organismi ka sinna talletunud mürkained.
Mikroplasti võimalikele tervisemõjudele ei pöörata Maailma Looduse Fondis ülevaates erilist tähelepanu. "Selles ei esitleta tõendeid, et päevas isegi 250 osakese sisse söömine oleks inimestele ohtlik või kergitaks inimeste haigestumisriski," märkis Alastair Grant, Suurbritannias asuva Ida-Anglia Ülikooli ökoloogiaprofessor. Praeguste tõendite valguses teevad arengumaades inimestele rohkem kahju plastprahi põletamisel eralduvad peenosakesed, kui vees ja toidus leiduv mikroplast.
Margit Heinlaan lisas, et inimeste rakkudesse saaksid jõuda nanomõõdus plastiosakesed. Need on raportis käsitletud plastitükkidest sadu kordi väiksemad. "Me ei saa veel määrata, kui suure osa need kõigist plastosakestest moodustavad, veel vähem nende kaalu. Samas ei ütleks see meile näitajana ka mitte midagi. Meist läbiminev plastosake võib olla palju raskem ja see pole meile ohtlik," märkis vanemteadur.
Nõnda võiks oma tervise pärast täiendavalt muret tundmise asemel ajendada raporti põhijärelduse mõtlema rohkem ülejäänud keskkonna peale. "Metsloomad võivad suurematesse plastitükkidesse kinni jääda, paari millimeetri suuruseid plastiosakesi võivad süüa toidu pähe linnud või kalad ja veel väiksemad osakesed võivad häirida pisiloomade elutegevust," sõnas Alastair Grant.
Raportist tuleneva võimaliku ängi tekkimisel piisab Heinlaane sõnul sissesöödava ja -hingatava plastihulga vähendamiseks tavalisest talupojatarkusest.
Vaba aega tasuks veeta pigem vabas õhus kui siseruumis. Toitu ei tohiks kuumutada plastanumates. Janu korral on mõistlikum juua klaasiga kraanivett, kui osta poest pudelivett ning vältida laiemalt ühekordsete või kiirelt lagunevate plasttoodete ostmist. "Midagi uut sellest pole ning sellest on ka viimasel ajal palju räägitud," märkis vanemteadur.
