"Sedasorti küsimustele saavad vastuse anda ainult teadlased ja need vastused ei pruugi tulla kiiresti. Kui küsimus on ohtudes inimesele, siis vaevalt et mikroplasti osakesed joogivees ägedaid mürgistusi kaasa toovad," leidis Margit Heinlaan, uurimusega mitte seotud keemilise ja bioloogilise füüsika instituudi teadur ERR Novaatorile saadetud kommentaaris.

Hiljuti meedias laia kõlapinda leidnud analüüsist selgus, et maailma eri paigust ostetud 259 veepudelist leidus mikroplasti 242-s. See tähendab, et suuruselt juuksekarva läbimõõduga võrreldavaid plastitükke leidus enam kui 90 protsendis uuritud proovides. Uuring haaras 11 erinevat pudelivee brändi ja suurfirmade nagu Coca Cola, Nestle, PepsiCo ja Danone'i toodangut.

Töö taga on ajakirjanike koondav mittetulundusühing Orb Media. Sama organisatsioon võttis eelmisel aastal luubi alla kraanivee. Euroopast kogutud proovidest olid toona mikroplastist saastunud 72 protsenti. Uue töö kohaselt leidub pudelivees plasti laias laastus aga kaks korda rohkem.

"Enim määratud plastitüüp enam kui 100 µm osakeste puhul oli polüpropüleen. Sellest tehakse näiteks pudelikorke. Uuringu läbiviijad spekuleerisid, et suurem osa määratud osakestest tuleb tõenäoliselt pakenditest endist. Seda enam, et plasti villitud tootel oli umbes seitse korda suurem osakeste sisaldus, kui klaasi villitud samal kaubamärgil," oletas Heinlaan.

Samas ei uuritud analüüsis nanoskaalas mikroplasti osakesi. See oleks teaduri sõnul võinud viia teistsuguste järeldusteni, mida tunnistavad ka uuringu autorid.

Natuke detaile
Mikroplasti nähtavaks muutmiseks kasutas töörühm "niiluse punast". Värvaine kleepub plastiosakeste külge ja hakkab kindlat värvi valguse all helenduma. Varem on kasutatud niiluse punast muu hulgas mereveest plasti otsimiseks. Suuremaid, enam kui saja mikromeetrise läbimõõduga osakesi uuriti täiendavalt infrapuna-spektroskoopia meetodil.

Lihtsalt öeldes saab seega vaid suuremate osakeste puhul kindlalt väita, et tegu oli plastiga. Väiksemad osakesed olid tõenäoliselt plastitükid. Värv võib kleepuda ka näiteks lipiidide [1, 2] ja valkude külge. Kuid neid ei tohiks pudelivees väga palju olla. Suuremaid osakesi leidus liitri kohta keskmiselt 10, väiksemaid 315.

"Lähtudes saadaolevast infost ei taha ma uuringutulemusi ümber lükata, vaid juhtida tähelepanu sellele, et määratud osakesed ei olnud kindlasti 100 protsenti sünteetiline polümeer. Seda kinnitab "mikroplasti" osakeste määramine kontrollproovides," leidis Heinlaan.

Võrdluseks destilleeritud vee ja atsetooniga tehtud katsetes leiti mõlemast vedelikus liitri kohta kuni 47 mikroplasti osakest. Uuringu autorite hinnangul saastusid kontrollproovid õhus hõljunud plastiga. Seda võeti lõplike tulemuste puhul ka arvesse. Samas on see omaette märk, kui laialt levinud on plastkiud kaasaegses maailmas.

Uuringu autorid pidasid lisaks üllatavaks, et märkimisväärseid erinevusi vees leiduva plasti hulgas oli näha isegi sama partii piires. Mõnest pudelist leiti mikroplasti osakesi tuhandeid, teistes aga praktiliselt üldse mitte.

Ettevõtted probleemi ei näe
BBC-le antud kommentaarides ei pidanud pudelivett tootvad ettevõtted leide eriliseks probleemiks.

Nestle asus enda sõnu mikroplasti sõnul enda toodetest mikroplasti otsima kaks aastat tagasi ja on leidnud neist seni vaid selle jääke. Ettevõte pressiesindaja nentis, et Orb Media teadlased ei teinud valesignaalide vältimiseks kõike, mida vaja ja kutsus neid üles võrdlema kasutatud metoodikat Nestle'i omaga.

Gerolsteiner märkis samuti, et uurib enda pudelivett regulaarselt. Seni on registreeritu jäänud kordades alla ravimitööstusele kehtestatud normidele. Samas ei saanud ettevõte aru, kuidas töörühm tehtud järeldusteni jõudis.

Coca Cola rõhutas, et kasutab mitmeastmelist filtreerimisprotsessi ja on seadnud endale ranged standardid. Samas nentis ettevõte mikroplasti leidub kõikjal ja seega ei saa välistada, et osa jõuab ka kõige rohkem puhastatud toodetesse.

Danone viitas, et ei saa tulemusi ebaselge metodoloogia tõttu kommenteerida, kuid kasutab vee pakendamiseks toidu jaoks mõeldud pakendeid. Samuti rõhutas ettevõte, et teadlased pole kokku leppinud, kuidas mikroplasti puudutavaid täpselt teha.

PepsiCo tõi välja, et teeb müüdava pudelivee ohutuse tagamiseks kõik endast oleneva ja kasutab selleks karmi kvaliteedikontrolli. Ettevõte nentis ka, et mikroplasti uurimine on alles lapsekingades ja tarvis on teha täiendavaid analüüse ja uuringuid. Koostööd peaksid tegema kõik asjaosalised.

Heinlaan tõdes, et ilmunud uuring on eelretsenseerimata. Seda ei ole saanud veel põhjalikult analüüsida anonüümselt teised sõltumatud teadlased. "Küll on uuringule positiivse kommentaari andnud üks antud osakeste värvimise meetodi väljaarendajatest, Andrew Mayes, kelle vastav artikkel avaldati eelretsenseeritavas soliidses teadusajakirjas Scientific Reports," sõnas teadur.

Sarnast metoodikat mikroplasti värvimiseks on tema teada kasutatud veel ühes eelretsenseeritud artiklis. Seega vajab meetod kontrollimiseks kindlasti täiendavaid katseid.

Ohtlikkuse kohta napib teavet
Teadur nentis, et mikroplastist on üha raskem täielikult hoiduda. "Plastiga on otseses kokkupuutes nii kraani- kui ka pudelivesi aga ka enamus sööke. Joogiveest rääkides võime plastiga mitte kokku puutuvat vett saada teatud tingimustel ehk oma isiklikult kaevust," leidis Heinlaan.

Võrreldes pudelivee ja kraanivee tarbimist arenenud riikides on aga juba mõnda aega räägitud, et eelistama peaks kraanivett. Lisaks olulisele raha kokkuhoiule säästab see ka loodust. Nagu eelnevalt mainitud, leidub selles vähemalt Orb Media analüüsi kohaselt lisaks vähem mikroplasti.

"Seal, kus puhas joogivesi pole aga kättesaadav, päästab pudelivesi inimelusid. Samuti on kindlasti lugejaid, kes eelistavad näiteks Indiasse ja Egiptusesse reisides pudelivett, et säästa ennast võimalikest tervisehädadest," lisas teadur.

Orb Media uuringu ilmumise valguses teatas Maailma Terviseorganisatsioon, et asub uurima olemasolevat nappi teadusinfot eesmärgiga leida olulisemad teabelüngad ja luua riskide hindamiseks tegevuskava. "WHO kõneisiku Bruce Gordon’i väitel ei ole seni küll tõendatud, et MP osakesed inimtervisele probleeme põhjustada võivad, ent tunnistas, et meie igapäevaellu on tulnud üks mure lisaks ja seda tuleb võtta tõsiselt," laiendas Heinlaan.

Mikroplasti saastuse pikaajaliste mõjude ja mürgisuse väljaselgitamine võtab nõuab aega ja raha. "Kuna vett tuleb paraku ka enne täiendavate uuringutulemuste selgumist juua, tasub seniks toetuda ennekõike kohalike riigiasutuste ning WHO spetsialistide teabele," soovitas teadur.

Tutvu analüüsiga Orb Media interaktiivsel veebilehel.