Kiirelt süvenev probleem

Mikroplasti (s.o x<5 mm plastiosakesed) reostus on veekogudes ulatuslik ja tõsine mureküsimus. Sellele avalikkuse tähelepanu juhtimine esimene samm, et midagi ette võtta. Arvestades inimkonna ja tarbimise kasvu ning plasti üliaeglast ning keerulist lagunemist looduskeskkonnas, on plastireostuse puhul tegu kiirelt süveneva probleemiga. 2016. aasta Maailma Majandusfoorumil prognoositi, et seniste trendide jätkudes leidub 2025. aastaks ookeanides iga kolme tonni kala kohta plasti üks tonn. 2050. aastaks on aga plasti juba rohkem kui kala.

Võttes aluseks plastireostuse mastaapsust vee-keskkonnas, peavad The Guardiani artiklis esitatud uuringutulemused tõenäoliselt paika. Kuigi artiklis pole arutatud uuringus kasutatud metoodikat ning ka uuringu organiseerija MTÜ Orb Media kodulehelt leiab sellest vaid põgusa ülevaate, on see koordineeritud USA teadlaste poolt, kelle kompetentsis pole teaduskirjanduse andmebaasi ISI WoS-i kaudu kättesaadava teadusmaterjali põhjal alust kahelda.

Orbi uuringu tulemuste analüüsiks ja usaldusväärsuse suurendamiseks oleks kindlasti kõrvale vaja täiendavat teadusuuringut, mis kaasaks ka eestlaste joogivett, kuid kättesaadav teaduskirjandus on ühel meelel, et plastireostus on reaalne ja piiride ülene probleem.

Andmeid Eesti kohta napib
Oleks lühinägelik arvata, et Eestit plastireostus ei mõjuta. Seni pole seda Eestis lihtsalt praktiliselt üldse uuritud ja probleemi tõsidust teadvustatud. Enda ümber ringi vaadates näeb ilmselt vähe tooteid, mis plasti ei sisalda. Nagu ka eespool mainitud, saaste ei tunne riigipiire. Piisav teadusteave plastireostuse piiramiseks on puudulik kogu maailmas. Iseäranis vähe on uuritud mageveekogusid, kuigi olemasolevad andmed näitavad plastireostuse mõju kõigis pinnaveekogudes. [2; 3; 4]

Meie parima teadmise kohaselt pole Eestis MTÜ Orb Media uuringu sarnast analüüsi läbi viidud. Meie veekogusid, siiski vaid Läänemerd, puudutavaid mikroplasti reostuse alaseid uuringuid on meile teadaolevalt kolm.

2013. aasta Euroopa Liidu Interreg projekti GES-REG raames määrati mikroplasti (x˃300 µm) kõrgeimad kontsentratsioonid Soome Lahe idapoolsemates punktides (28 osakest/m³), samuti Tallinna-Helsingi vahel. 2014. aasta suvel viisid K. Lind ja K. Pullerits läbi mikroprügi pilootuuringu Soome Lahes. Paljassaare reoveepuhastusjaama väljalasketoru ümbruses määrati 5 osakest/m³.

Eestis on hetkel käimas üks Stockholmi keskkonnainstituudi Tallinna keskuse ja Tallinna keskkonnaameti osalusega Euroopa Liidu Interreg projekt "Blastic", mille eesmärk on "mereprügi ja eelkõige plastijäätmete vähendamine ja vältimine Läänemeres ning selle läbi elu- ja looduskeskkonnale negatiivse mõju vähendamine". Antud projekti üks pilootaladest on Tallinn.

Mikroplasti kahjulikkus
Mikroplast kahjustab elusloodust nii oma füüsikaliste kui ka keemiliste eripärade tõttu. Juba praegu on mikroplasti vee-keskkonnas koguseliselt väga palju. Hinnanguliselt on seda kokku 93–236 tuhat tonni, mis moodustab siiski vaid ühe protsendi maismaal leiduvast plastprügist. Veelgi enam, osakeste väiksus – nagu mõistegi vihjab – tähendab omakorda suurt eripinda. See teeb plastiosakesed teiste kemikaalide, aga ka näiteks tõvestavate mikroobide sidujaks ja kandjaks nii keskkonnas kui ka allaneelamisel organismides, sh inimeses.

Samuti võib plastisaaste aidata kaasa võõrliikide levimisele. Keskkonnategurid põhjustavad plasti lagunemist. Selle käigus vallanduvad selle enda koostises olevad mürgised komponendid, nagu näiteks hormoonsüsteemi kahjustavad flatalaadid, mille kõrgeid kontsentratsioone on määratud Vahemere loomhõljumis.

Mistahes kemikaali, sh plasti pikaajalised (öko)toksikoloogilised teadusuuringud on väga kallid. Seetõttu on nende kohta suhteliselt vähe teavet. Otsing teadusandmebaasis ISI WoS annab otsisõnale "microplastic" 755 kirjet. Selle 755 kirje sees leidub 71 artiklit, mis sisaldavad märksõna "toxic*", ja 13 artiklit, mis sisaldavad märksõna "hazard".

Seega võib öelda plastireostuse mastaapidega arvestades, et selle võimalike ohtude hindamine nii inimesele kui ka loodusele äärmiselt oluline temaatika. Teaduslikku informatsiooni aga napib. Uurimisuunale tuleks seetõttu eelisjärjekorras tähelepanu pöörata ja suurendada ka vastavat rahastust.

Eesti teadlaste järgmised sammud
Keemilise ja bioloogilise füüsika instituudi keskkonnatoksikoloogia labor teeb 2018. aastal algust Eesti teadusagentuuri rahastatava uurimisprojektiga "Mikroplastiku kahjulike mõjude hindamine mere- ja magevee zooplanktonile". Projektis otsime vastuseid kahele suurele küsimusele.

Esiteks küsime, kas ja kuidas võib mõjutada mikroplast loomhõljumit, st baasorganisme, kellel püsib vee-keskkonna toiduahel. Selleks hindame mikroplasti mõju protsessidele. Näiteks toitumisele, mille häirumine võib esile kutsuda kaugeleulatuvaid muutusi. Teine suur küsimus on, kuidas mikroplasti vananemine ja lagunemine keskkonnategurite mõjul mõjutab tema rolli teiste saasteainete kandjana, pöörates erilist tähelepanu just Läänemeres leiduvatele saasteainetele.

Eelnevad kogemused nanotoksikoloogia alal tulevad kasuks ka mikroplasti väiksemate fraktsioonide analüüsil. Kindlasti kontrollime üle ka mikroplasti võimaliku leiduvuse meie joogivees.

Margit Heinlaan kaitses 2010.a. doktorikraadi teemal "Sünteetiliste nanoosakeste ja tahkete keskkonnaproovide ökotoksikoloogiline hindamine" ja tegi 2015. aastal järeldoktorantuuri Genfi ülikoolis.