"Eelistame mõelda maailmamere sügavustest kui viimastest inimmõjust puutumata jäänud pelgupaikadest. Paraku viitab pisiloomades leiduv saaste selgelt muule," märkis uurimuse juhtivautor Alan Jamieson Newcastle'i ülikoolist ERR Novaatorile. Ökoloog keskendus uurimuses kahte tüüpi püsivatele orgaanilistele saasteainetele: polüklooritud bifenüülidele (PCB) ja polübroomitud difenüüleetritele (PCBE).

Enne ühendite keelustamist toodeti elektroonikaseadmetes ja leegiaeglustajates kasutatud kemikaale aastatel 1930 – 1980 kokku ligikaudu 1,3 miljonit tonni. Osa ühenditest sattus lohakuse, õnnetuste ja/või nende mittetäielikul põlemisel keskkonda. Oma vastupidavuse tõttu tekitavad need eriti maailmameres keskkonnaprobleeme tänase päevani. Näiteks on täheldatud PCB-de ja PCBE-de kõrget taset Kanada Arktikas ja Lääne-Euroopa rannikumeres elavates delfiinides ja vaalades, vähendades nende sigimisedukust.

"Idee ookeanisüvike puhtusest oli minu jaoks osaliselt seetõttu juba algusest peale veidi kummaline. Kõik, mis sinna satub, sh korjustes leidunud saasteained, ei kao sealt kuhugi," nentis Jamieson. Vaatamata äärmuslikule rõhule ja madalale temperatuurile elab aga süvikute nõlvadel ja maailmamere põhjas rohkelt pisiolendeid, kelle jaoks on hinnas iga toidupala. Saaste jõuab uuesti toiduahelasse.

"Seega oli üllatav pigem nende üldine tase," lisas ökoloog. Polüklooritud bifenüüle ja polübroomitud difenüüleetreid leidus ohtralt nii Mariaani süvikus kui ka sellest 7000 kilomeetri kaugusel Kermadeci süvikus elavates pisiloomades. PCB ja PCBE-de tase oli ligikaudu 50 korda kõrgem, kui saastunud Hiina jõgedes elavates krabides ja võrreldav Jaapani rannikul asuva tugevalt saastunud Suruga lahe reostustasemega.

Näiteks Mariaani süvikus leidus grammis pisiloomade kudedes keskmiselt 495 nanogrammi PCB-sid, 7841 meetri sügavusel aga tervelt 1900 nanogrammi. Võrdlusena on PCB-de suhteline sisaldus Hiinas asuvas Liao jões veidi üle 100 nanogrammi. Kermadeci süvik on saastunud mõnevõrra vähem, PCB-de suhteline sisaldus grammi kirpvähiliste kudede kohta jäi 250 nanogrammi piiresse.

Töörühm ei ole veel kindel, mis saasteainete süvikutesse kogunemist soodustab. Peamise kahtlusalusena näeb Jamieson kolleegidega Vaikse ookeani põhjaosa hoovuste poolt kokku kuhjatud prügisaart. Plast korjab endasse lisaks PCB-dele ja PCBE-le teisigi keskkonnamürke, mis selle lagunedes seejärel uuesti laiali külvatakse. Samuti plaanib ökoloog kolleegidega välja selgitada, kuidas mõjutavad ühendid pisiloomade heaolu.

Uurimus ilmus ajakirjas Nature, Ecology & Evolution.