Tommy Cedervall ja ta kolleegid Lundi Ülikoolist uurisid, mis juhtub tavaliste argielus ette tulevate plastitükkidega, näiteks kohvitopsi kaantega, kui neid kannmikseris mehaaniliselt lagundada.

Selgus, et plastitükid lagunesidki lõpuks nanomõõtmeteni välja. See tähendab, et nende läbimõõt oli vaid mõni miljondik millimeetrit.

Loodusest on nanoplasti raske tuvastada, sest kui neid osakesi seal on, on nad üsna hajutatud, ja looduses on ka palju muid nanosuuruses osakesi. Nii ongi mõned teadlased saanud arvata, et plasti lagunemine võib ka enne nanomõõtmeteni jõudmist lakata. Nüüd on siis vähemalt laboritingimustes tõendust saadud, et mehaanilise mõjutamisega võib nanoplasti tekkida küll.

Looduses küll plast enamasti nii intensiivselt ei lagune kui kannmikseri terade vahel, kuid Cedervall ja ta kolleegid väidavad ajakirjas Nanoscale Advances, et ajapikku võib tuule, lainete ja ultraviolettkiirguse mõju viia põhimõtteliselt samasuguse tulemuseni.

Varem on Lundi Ülikooli teadlased avastanud, et nanoplasti osakesed võivad jõuda kala ajju ja tekitada seal kahjustusi, mis võivad tõenäoliselt mõjutada ka kala käitumist.