Singapuri rahvusülikooli teadlased selgitasid katsetes välja, et nanoplast jääb kergesti väikeste mereolendite kehasse pidama ja kuhjub sinna ajapikku üha suuremas koguses. See saaste aga liigub tõenäoliselt mööda toiduahelat edasi ja jõuab lõpuks ka inimese toidulauale.

Arvatakse, et maailmameredes on plastsaastet praegu tervelt 150 miljonit tonni ja igal aastal tuleb kaheksa miljoni tonni juurde. Plast ei lagune looduses kuigi kergesti lõplikult, pigem mureneb päikese, tuule ja lainete toimel üha pisemateks tükikesteks.

Samarth Bhargava ja ta kolleegid tegid katseid vääneljalaliste merevähkidega, kelle vastseid kasvatati merevees, millele lisati mõneks ajaks umbes 200-nanomeetrise läbimõõduga plastiosakesi.

Mõnedele vastsetele lisati neid osakesi vette kolmeks tunniks ja 25 korda kõrgemas kontsentratsioonis, kui neid merevees keskmiselt on. Teisi vastseid hoiti aga neli päeva suhteliselt madala nanoplasti kontsentratsiooniga vees. Plastiosakesed olid varustatud fluorestseeruvate märgistega, et neid pärast mikroskoobis näha oleks.

Mikroskoobis oligi näha, et mõlemat moodi koheldud vastsetel leidus plastiosakesi kogu kehas ning mida rohkem ja kauem oli vees plasti olnud, seda rohkem oli osakesi ka vastsete kehas. Osakesi oli kehasse jäänud ka veel siis, kui vastsetest olid juba valmikud saanud. Nii võibki arvata, et osakesed liiguvad ka toiduahelat mööda üha edasi.

Pole teada, kas väga pisikesed plastiosakesed ise elusolenditele otsest ohtu kujutavad, aga on teada, et nende külge koguneb meres saasteaineid ja muid ühendeid, mis võivad juba ohtlikud olla. Bhargava ja kolleegid kirjutavad uuringust ajakirjas ACS Sustainable Chemistry & Engineering.