Sellest sai kapten Moore’i, nagu talle meeldib, et teda kutsutakse, teaduslik uurimisprojekt aastakümneteks. Mõõtmised on näidanud, et see prügisupp ehk Vaikse ookeani suur prügilaik on pindalalt suurem kui Prantsusmaa, see ulatub 30 meetri sügavusele veepinna alla ja selles on enam kui 100 miljonit tonni jäätmeid. Taolisi prügilaike on maailmas teadaolevat viis.

Möödunud nädalavahetusel avastas Teeme ära! meeskond oma Maailmakoristuse konverentsi külastajate nimekirju läbi sirvides, et kapten Moore oli tulnud vargsi Tallinnasse vaatama, kuidas see maailma puhtaks tegemine käib. Ja ERR Novaator kasutas juhust teha temaga intervjuu.

Palun kirjeldage, mida te nägite 1997. aastal, kui olite oma jahiga seilanud keset Vaikse ookeani suurt “prügisuppi”.

Inimesed ootavad, et ma ütleksin, et avastasin plastisaare või põrkasin kokku plastimäega, aga see ei ole tõsi. Olukord oli selline nagu võiks seda näha üks mereimetaja: plastjäätmed hulpisid minust mööda nii kaugele kui silm ulatus.

See ei andnud mulle rahu ja ma tulin kaks aastat hiljem tagasi proovide võtmise varustuse ja uurimisrühmaga. Meil õnnestus tuvastada meres hulpiva prügi hulk. Alles siis jõudis mulle šokk kohale. Sel ajal oli seal kuus korda rohkem plasti kui looduslikku planktonit, viimane on sealse toiduahela üks olulisemaid lülisid.

Me paneme kogu ookeani plastidieedile. Me sunnime kõiki loomi väikseimatest suurimateni tarbida toiduks kõlbmatut saasteainet, mis kahjustab nende tervist.

Ookeanis olev prügi saadab nii ookeani kui selles oleva elu allakäiguspiraali mööda alla.

Kas teadsite, et...

1988. aastal tegi USA riiklik ookeani ja atmosfääri administratsioon (NOAA) raporti sellest samast ookeaniprügist. Kuid veel enam – on võimalik, et prügisupp hakkas kogunema juba kümnendeid varem erinevates ookeanides. 1970. aasta suvel papüüruslaevaga Ra üle Atlandi ookeani rännates kirjeldab norra meresõitja Thor Heyerdahl:

“...märkasime, et ookean oli jälle asfalditaolisi ujuvaid känkraid täis. Olime seda ka eelmisel päeval märganud. Neid loksus papüürusele, millest vesi läbi valgus. Korjasin mõned koos lühikese ettekandega Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Norra delegatsioonile saatmiseks üles. Selles sopas olime purjetanud Atlandi ookeani mõlemal poolel, keskel samuti.” (“Ra”. lk 253, kirjastus Eesti Raamat 1974)

Vaikse ookeani suur prügilaik on tekkinud ookeanivee keerlemise tulemusena. Kuna vesi tekitab sarnaseid pööriseid veel neljas kohas maailmas, on sarnased prügilaigud ookeanides umbes nendes kohtades, mis joonisel näidatud. Autor: Fangz/Wikimedia Commons

Kas teile tuli see “prügisupp” ootamatu teadmisena?

See oli mulle uus avastus. Ühtlasi oli sel vaja kedagi nagu mina, et see jõuaks avalikkuse teadlikkusse. Teadus ei tungi sageli avalikkuse teadlikkusse. Teadlased teevad siin-seal raporteid ja teadusartikleid.

Selleks, et teadusuuringutel oleks maailma mastaabis mingi mõju, on vaja kõneisikut. Ja mina olen see kõneisik. Ma elan ookeanil ja elatun ookeanist. Mina teen ühtlasi kuuldavaks nende tummade mereelanike hääle, keda meie prügi hävitab.

Nende 20 aasta jooksul olete koos oma ookeanikaitse ja -hariduse sihtasutusega Algalita teinud palju teadusuuringuid. Mis on teid kõige enam üllatanud?

Suurim üllatus mulle oli, et ookeanis olev praht ületab oma koguselt ookeanielustiku oma. Ellen MacArthuri sihtasutus on teinud prognoosi, mille kohaselt aastaks 2050 moodustab plastpraht meredes poole ookeani elustiku massist.

Ookeanid on maailma kõige suurem ökosüsteem, mille kõrval maismaa kahvatub. Kui meil on arusaam, et võime sedavõrd suurt süsteemi mõjutada, näitab, et inimesed on jõudnud antropotseeni – olukord, kus mõjutame planetaarseid süsteeme. Kui muudame neid süsteeme ilma teadmiseta oma mõjust, hävitame iseenda elukeskkonna.

Loodan, et inimestena ei anna me ühiskondadena kollektiivset mandaati teha enesetapp. Me peame kodanikena andma nõusoleku luua enda utoopia, mitte enda häving.

Te tulite maailmakoristuse konverentsile. Miks? Ja kas see maailmakoristuse algatus pole natuke nagu toa koristamine, kus asjad lihtsalt peidetakse voodi või vaiba alla? Prügi jääb ju ikka alles.

Ma arvan, et kui sa ei tee algatust, siis ei saa ka soovitud tulemust. Maailmakoristuse ettevõtmine teeb algust kogu maailma teadlikkuse tõstmisega. See saadab sõnumi, et see, kuidas me oma prügiga ümber käime, on mõistusevastane. Kogu süsteem tootmisest kuni äraviskamiseni on mõistusevastane.

Me peame tegema kokkuleppe, kuidas katkestada majanduse tootmisahel. See, mida siin Tallinnas algatatakse, on osa sellest ahela murdmisest.

Need eksperdid, kes siin esinevad, õpetavad, kuidas toota jääkideta, kuidas mitte lihtsalt pühkida prügi vaiba alla, vaid kuidas teha sellest prügist midagi uut, tehnoloogiline “toiduaine”.

Praegu me seda ei tee. Me lubame plasti ladustada prügimägedele või põletada. See ei ole jätkusuutlik süsteem.

Maailmakoristus tegeleb nähtava prügi kokku korjamisega. Kuid veekogudes on üha suurenev probleem hoopis mikroplast, mis on silmale nähtamatu ja jõuab ökosüsteemi ahela kaudu ka inimeste organismi.

Võtab kätte koti plastipudiga, millel seisab aastaarv 2015. Selle korjas Kapten Moore ise Hawaii rannast, kus kogu “rannaliiv” oligi selline.

See siin ongi see mikroplast. Vanasti oli nii, et ükskõik, mis praht ookeani jõudis, oli biolagunev. Nüüd on meil plast, mille suur eelis materjalina oli, et see ei lagunenud nii kergesti. Kuid kui laseme keskkonda materjali, mis ei lagune, toob see kaasa tõsised tagajärjed meie ökosüsteemile.

Mida teie isiklikult teete, et seda plastiahelat lõpetada?

Mina isiklikult olen hakanud oma elust, kodust, köögist ja riietusest plasti eemaldama. Ühtlasi eelistan kohalikku põllumajandust, sest suur osa meie toiduainetest pakendatakse plasti, sest need tuuakse kaugelt. Kui meil on kohalik tootmine, saame kasvatada oma toidu ja toota selleks vajaliku koguse energiat. Samuti saame kohalikena toota oma rõivad. See kõik võimaldab vähendada plasti hulka, mida kasutatakse pakendamisel ja transpordil.  

Nii saab planeeti päästa mitte üksnes kliima seisukohalt, vähendades transpordist tulenevate heitgaaside hulka, vaid vähendades ka plastireostust.  

Kas te osalete ka Maailmakoristuse päeval?

Absoluutselt! Minu organisatsioon, Algalita mereuuringute sihtasutus avaldas soovi Maailmakoristuse päeval osalemiseks. Me oleme alati osalenud rannikute ja rahvusvahelistel koristuspäevadel.

Maailmakoristuse algatuse liitumine varasemate sarnaste algatustega tõstab oluliselt inimeste teadlikkust. Me täname Eestit, et seda eest veate!

Te kohtusite ka Teeme ära! ja Maailmakoristuse algataja Rainer Nõlvakuga. Millest te rääkisite?

Tema räägib loodusesse tagasi pöördumisest. Talle meeldib mets, kus ta siin Eesti ranniku lähedal saarel elab. Talle meeldiks näha maailma, mis ei ole reostunud ja mis on looduslik. Aga reaalsuses me seda ju saavutada ei suuda. Vähemalt mitte nii kaua, kuni meie peamine mure ja tegelemise koht on jäätmetega toimetulek.

Kapten Moore näitab talle kingitud kotti, mis tehtud ookeanist korjatud plastist. “Ümbertöötlemine ja korduvkasutus on vaid probleemi pidurdamine,” nendib ta ja nokib oma koti küljest pudenevaid väikesi plastitükikesi. Vaja on katkestada plasti tootmise, tarbimise ja äraviskamise ahel.