Vaikse ookeani prügisaare suurusega on tublisti ülepakutud ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Vaikse ookeani prügisaare suurusega on tublisti ülepakutud
Vaikse ookeani prügisaare suurusega on tublisti ülepakutud Autor/allikas: Scanpix
Teadlaste sõnul liialdab meedia ookeanis hulpiva plastprügi kogustega.
Vaikses ookeanis hulbib palju plastprügi, kuid väited, et California ja Jaapani vahel laiuv prügisaar on USA Texase osariigist või Prantsusmaast kaks korda suurem, on selge liialdus.

Sellise järelduseni jõudsid USA Oregoni ülikooli teadlased. Okeanograafi Angelicque White'i sõnul on eksitavad  ka väited, et ookeanis leidub rohkem kilet kui planktonit, ning et prügisaar on alates 1950ndatest iga kümnendiga kümnekordistunud.

White ei sea kahtluse alla, et maailma ookeanides leiduva kile ja plastikprügi kogus on murettekitav, kuid liialdused õõnestavad tema sõnul teadlaste usaldusväärsust.

Uuringud näitavad, et Vaikse ookeani põhjaosas hoovuste toimel kokku kuhjunud plastprügi katab pindalalt vähem kui ühe protsendi Prantsusmaa või Texase osariigi pindalast. White'i sõnul ei saa neid koguseid siiski tühiseks tunnistada.

Tegelikult peaksime me kile kogust võrdlema vee kogusega, kus kile liigub. Kui me filtreeriks ookeani kõige suurema plastiku kontsentratsiooniga piirkonnast jalgpalliväljaku suuruse ala jagu vett, ei saaks me isegi paari sentimeetri jagu plastikut.

Woods Hole'i okeanograafia instituudi teadlaste viimane uuring tuvastas, et plastprügi osakaal Atlandi ookeanis ei ole kasvanud umbes 1980ndate aastate keskpaigast. Seda vaatamata sellele, et plastikust toodetud materjalide kasutamine on suurenenud.

Tegelikult ei tea me, kas plastmaterjalide utiliseerimine on efektiivsemaks muutunud, kuid selge on see, et olemasolevatele andmetele tuginedes ei saa rääkida ookeanis olevatest järjest kasvavatest prügisaartest.

See on kindlasti ootamatu järeldus, mille põhjuseks võib olla plastprügi kontsentratsiooni suur ajaline ja ruumiline varieerumine ookeanis ning kogutud andmete piiratus.

White'i teevad murelikuks meedia liialdused, sest see võib avalikkuse ja teadlaste vahele kiilu lüüa.

Näiteks on tema sõnul täiesti alusetu hiljutine prügisaare ookeani sügavusse ulatumise võrdlemine 2,7 kilomeetrit pika San Francisco Kuldvärava sillaga .

White'i sõnul enamus plastikust kas upub või hõljub veepinnal ning selle ühtlane jaotumine ülemistes veekihtides pole tõenäoline.

Viimasel ajal on huvi ookeanis leiduva kile ja muu plastprügi kättesaamise vastu kasvanud, kuid see on kulukas, ebaefektiivne ning sellel võivad olla ka ettenägematud tagajärjed.

Näiteks on keeruline selle prügi ookeanivetest kättesaamine ilma tahtmatult kaasa võtmata fütoplanktonit, zooplanktonit ja ookeani pinnakihtides elavaid väikseid veeolendeid. 

White'i sõnul on need väikesed organismid ookeani jaoks eluliselt olulised, sest neile tuginevad ookeani toiduahelad ning neid on pinnavees plastprügiga võrreldes tohutult palju rohkem.

Mikroobide ja plastprügi vaheline suhe oligi peamiseks põhjuseks, miks White ja tema kolleegid analüüsi ette võtsid.

Nad avastasid hiljutise ekspeditsiooni käigus, et paljudel plastikust osakestel vohasid mikroobid. See näitab, et plastik on teatud mikroobidele põhiline elukeskkond.

White'i sõnul võib plastik teatud organismide jaoks olla kasulik, kuid samas võib see ka olla toksiline. Üldteada on, et plastprügi võib adsorbeerida selliseid toksiine, nagu näiteks PCB.

Ühelt poolt aitab plastprügi toksiine veest kõrvaldada, kuid teiselt poolt võivad kalad ja merelinnud toksiinidest küllastunud osakesed alla neelata. Seetõttu ei ole kile ja muu plastmaterjali koht ookeanis.

Arvutused näitavad, et plastprügi ookeanist eemaldamisele kuluva energia hulk on selle prügi eemaldamise tasuvusest ligikaudu 250 korda suurem. Lisaks sellele katab plastprügi ka ookeani põhja, seda eriti suurlinnade läheduses.

Vähe on teada, kui palju plastprügi on ookeani põhja kogunenud ning kui kaugele avamerele see prügikiht ulatub.

Üldlevinud väärarvamus on, et plastprügi on võimalik kosmosest näha või selle kogust mõõta. Tegelikult pole enamus sellest isegi paadist nähtav.

Lisaks on ookeanis piirkondi, mis on plastiku poolt suuresti reostamata. Näiteks hiljutine traalimine Lihavõtte saare ja Tšiili vahel ei toonud üldse plastprügi veepinnale.

Kokkuvõtvalt võib White'i sõnul öelda, et prügisaare mõju osas liialdatakse, kuid kuna plastprügi eemaldamine ookeanist on liiga kallis, siis tuleb eelkõige keskenduda sellele, et vähendada plastprügi ookeani sattumist.

Toimetaja: Jaak-Kristian Sutt

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: