Üle poole turul olevast biolagunevast plastist on tehtud tärklisest. Bioplasti saab teha ka näiteks kasutatud plastpudelitest mikroorganismide abil, lisades kõdunemist soodustavaid lisandeid. 

Võib juhtuda, et kilekotile märgitakse tähis "biolagunev" ka juhul, kui toote valmistamisel on maisitärklist lisatud tavalise plasti hulka. Selliselt saavutatakse küll osaline lagunemine, aga järelejäävad imepisikesed plastitükikesed võivad keskkonda sattudes osutuda veelgi ohtlikumaks. 

Bioloogiliste plastide tootmine tekitab keskkonnaküsimusi veelgi. 

Taimekasvatuse erinevates etappides kasutatakse naftal põhinevaid kütuseid, intensiivpõllumajandus vähendab eluslooduse mitmekesisust ja soodustab kõrbestumist ning ühekordsete pakendite pärast hõivatakse ka toidu kasvatamiseks kõlblik maa. 

Tõeliselt komposteeruvad on plastid, mis on tehtud 100 protsenti bakterite poolt ärasöödavast materjalist ning need täidavad oma eesmärki vaid juhul, kui toode pärast kasutamist sobivates tingimustes komposteerida. Biolagunevate plastide olmeprügisse viskmine ei ole sobilik ning koormab keskkonda samaväärselt tavaplastiga.

Kõige keskkonnasõbralikum on kasutada kotte ja pakendeid korduvalt. Kui valida kas biopõhisest polümeerist või naftast toodetud kilekott, on valikust olulisem toote edasine õige käitlemine ehk 100 protsenti biolagunev plast komposteerida ja tavaline plast viia pakendikonteinerisse, kus see leiab ümbersulatatuna uue elu.

Rohesäutsu saab Vikerraadios kuulata argipäeviti kell 6.55 ja 11.20.