Millist üritust võib pidada keskkonnasõbralikuks?

Ühe keskkonnasõbraliku ürituse kontseptsioon koosneb seitsmest valdkonnast:

Esiteks on läbi mõeldud jäätmeplaan. See tähendab, kas ja kuidas jäätmeid sorteeritakse, milline on jäätmete ringlussevõtu protsent, millised on jäätmete vähendamise tegevused jne.

Teiseks valdkonnaks on veekasutus. Kui palju vett kasutatakse, kuidas toimub vee äravoolusüsteem, milline on festivalikoha kanalisatsioon, kas see on keskkonnale ohutu jne.

Kolmandaks on energiakasutus. Kas tarbitakse tavalist kütust või kasutatakse biokütust, päikesepaneele või tuuleenergiat.

Neljas valdkond on hanked. Kust tulevad festivalil kasutatavad asjad ja milline on nende keskkonnamõju. Kui kaugelt neid transporditakse, kas tegemist on õiglase kaubanduse toodetega.

Viiendaks säästlik toidutarne ahel. Kust tuleb toit, mida festivalil tarbitakse, kas tegemist on kohaliku toodanguga, kas tegemist on ökoloogilise toodanguga, et saab hinnata, millise jalajälje selle toidu tootmine ja transport endast nagu maha jätab.

Kuuendaks säästlik transport. Kas festivalil on külaliste jaoks kasutusel spetsiaalsed bussid, et vältida isiklike autode suurt hulka, mis paiskavad õhku suurtes kogustes süsihappegaasi. Kas kohapealseteks sõitudeks  on jalgrattaid, tõukerattaid, rulasid, jne. Sõiduvahendi valik mõjutab oluliselt süsiniku jalajälge.

Seitsmendat valdkonda  on kõige keerulisem hinnata. See eeldab, et kõik need kuus eelnevat valdkonda on hästi põhjalikult läbi mõeldud ja nendest on väga täpne ülevaade, siis on võimalik ka süsiniku jalajälje mõõtmine.

Tegemist on väga suure ja põhjaliku tööga. 2019. aastal meie võtsime esimeseks suunaks ja väga suureks projektiks jäätmed, ja keskendusime sellele. Tegelesime ka säästliku transpordiga. Meil oli oma buss. Toitlustamisel eelistame kohalikke tarnijaid ja kohalikku toorainet.

Meie festivali ametlik keskkonnaprojekt on I Land Green, ehk siis roheline, ja selle jäätmeplaani koostamisel me lähtume jäätmehierarhia kolmest printsiibist, mis on vähendama, korduskasutama ja taaskasutama.

Sel aastal esimest korda me püüdsime teha ka statistikat, koguda numbrilisi näitajaid. et selle põhjal  hinnata oma tegevuste mõju ja analüüsida, kuidas tulevikus läbi kolme printsiibi parandada jäätmemajandust. Kõige tähtsam osa selles on muidugi vähendamine. See tähendab, millest me saame loobuda, mille me saame ka ära keelata, et vähendada jäätmete tekkimist juba eos.

Meie kõige suurem ja ambitsioonikam, heas mõttes hullumeelsem projekt oli päris toidunõude kasutamine. Eelmisel kahel aastal oleme kasutanud biolagunevaid nõusid, aga meeskond leidis, et pikas plaanis see ei ole ikka kõige jätkusuutlikum tegevus. Nende tootmiseks ja ümbertöötlemiseks kasutatakse ressursse ja kuna biolagunevate toodete komposteerimise võimekus on Eestis ikkagi veel ebaselge, siis me otsustasime, et loobume ja toome lauale pärisnõud.

Kevade hakul võtsime ühendust Uuskasutuskeskusega, rääkisime, et meil oleks nüüd vaja umbes 700 taldrikut. Nad olid kohe nõus ja mitme kuu vältel kogusime neid üle Eesti kokku ja vedasime saarele. Me ei teadnud, mitu taldrikut vaja on. Alguses arvasime 700, siis 900, ja siis juba 1200. Lõpuks me saime kokku 2200 taldrikut, 1000 lusikat, 1100 kahvlit, 1100 nuga. Kuna päris toidunõude kasutamine oli läbiv teema, siis meil oli telklas ka nõudepesupunkt. See projekt toimis tegelikult väga hästi, pikki järjekordi ei tekkinud ja üldjuhul inimesed olid väga positiivselt üllatunud ja tahtsid oma värvilist taldrikut valida, eks torisejaid oli muidugi ka.

Mis need plussid, miinused võrreldes biolagunevate nõudega olid?

Üheks pärisnõude kasutuse vastuargumendiks võib olla veekasutus. Tegelikult nelja päeva jooksul festivalilt löbi käinud 5000 inimese taldrikuid pesime tööstuslikus nõudepesumasinas, mis võtab vähem vett kui näiteks kodus käsitsi pesu. Seega täiesti põhjendatud, jätkusuutlik tegevus. Sellega me hoidsime ära tohtutu koguse prügikasti rändavaid jäätmeid.

Me arvutasime kokku, et kui üks külaline võrdub keskmiselt 10 toidukorda festivali jooksul, siis 5000 inimese kohta tuleb see 50000 toidukorda päevas. See võrdub 50000 taldrikut, nuga ja kahvlit, see on 150000 toidunõu ühikut nelja päeva kohta, mille tekke me hoidsime ära sellega, et meil olid päris nõud. Meie soov oli panna inimesi selle üle mõtlema.

Mida tegite seoses joogitopsidega?

Topsid on teine vähendamise projekt. Kolmandat aastat olid meil kasutusel korduskasutatavad joogitopsid, need toimivad samamoodi pandisüsteemi alusel nagu ka taldrikud. Kui näiteks üks külaline tarbib 3 jooki päevas, siis 5000 külalise kohta teeb see 15000 topsi päevas, see tähendab 60000 topsi nelja päeva jooksul. Kui me ei kasutaks korduskasutatavaid topse, siis meil tekiks 60000 ühekordset topsi festivali jooksul, mille me oma tegevuse käigus ära hoidsime.

Milline oli teie prügikastide süsteem?

Keskkonnainvesteeringute keskuse ringmajanduse programmi toetusega tellisime tugevad metallraamidega prügikastid. Koostöös KuhuViia.ee disaineri ja meie festivali disaineriga, lõime sellise värvisüsteemi ja siis need sorteerimist selgitavad ikoonid sinna peale. Prügisorteerimissüsteem oli meil viieosaline. Selle eesmärk oli anda omapoolne panus selleks, et festivalil tekkinud olmejäätmetest välja tõmmata nii palju puhast materjali kui võimalik, ja see siis ringlusesse suunata.

Me saime puhast pakendit, mis on siis nii klaaspakend, plastpakend, kui metallpakend, 2,53 tonni, ja pandimärgiga pakendit 1,19 tonni, pappi paberit kogusime kokku 660 kilo, ja toidujäätmed tuli kokku 1230 kilo. Me ei osanud nii palju oodata, millest 400 kilo me fermenteerisime koostöös Nutriloopiga ja tegime sellest Illikule peenra. Ülejäänud 800 ja peale läks jäätmejaama ümbertöötluseks. Niimoodi jäi siis segaolmeprügi järgi 5,16 tonni. Selline kaalumine ja mõõtmine võimaldas meil ka välja arvutada meie festivali jäätmete ringlussevõtu protsendi, mis oli 52% ja 48% oli siis segaprügi.

Kuidas inimesed kogu selle keeruka süsteemiga kaasa tulid, see on ju inimestele uus asi, harjumatud muutused, käitumisjuhised? 

Illiku laid on meie jaoks natuke nagu riik riigis, nagu saar saares. Oma tegevuses me väga tugevalt jälgime ka Saare valla arengukava, mille üheks eesmärgiks on ju Saaremaa kui ökosaare kontseptsiooni väljaarendamise ja rakendamise elluviimine. Sealhulgas võiks Saaremaa olla tulevikus nii kilekoti- kui ühekordsete plastiknõude vaba saar.

Meil on selles mõttes vedanud, et meil on heas mõttes hästi julge ja hullumeelne tiim. Me saame ellu viia väga julgeid ideid ja mõtteid. Meie külalised on meiega hästi sõbralikud, nad juba teavad, et me oleme natuke kiiksuga ja nad on juba harjunud, et me jälle teeme midagi sellist üllatavat või uut. Me tõmbame nad oma mugavustsoonist välja ja nad tulevad meie kodukorraga kaasa.

Aga muidugi see sorteerimine kerge ei ole. Eesti inimene ei oska väga täpselt sorteerida, ega ma ise ka veel mingi 5 kuud tagasi ei osanud. Kõik see festivalil tekkinud 10,79 tonni prügi tuli meil siiski meeskonnaga hiljem mitme päeva jooksul üle sorteerida. Külalised tegid eeltöö, seal oli nii ja naa, aga näha oli, et oli proovitud. Plats oli puhas, isegi telkla pärast neljandat päeva, seal ei vedelenud mitte midagi, kõik oli prügikotis, kuigi oli natuke valesti, aga see oli seal. See oli küll tore.

Tarbimisjääkide ringlusesse suunamiseks ja reostuse vältimiseks said külastajad endale konitopsid, mis on I Land Soundi meeskonna poolt disainitud kaasaskantavateks ja korgiga suletavateks mitmekordselt kasutatavateks tuhatoosideks. Samuti ehitati hulgaliselt konikorjepunkte, kuhu oli võimalik tühjendada konitopsi või kuhu visata äsja suitsetatud koni. See tähendab, et ka suitsukonisid korjati liigiti. Kokku korjati konitopside ja konikorjepunktide abiga 5,1 kilogrammi konisid, mis arvuliselt teeb 29 143 suitsukoni.

Põhjuseks, miks konisid korjati liigiti, on soov juhtida tähelepanu konireostuse tõsidusele ning teavitada selle ohtlikusest keskkonnale ning ka inimestele. Korjatud konidest valmistatakse midagi praktilist, kuid samas ka sümboolset. Esialgu jääb see veel üllatuseks, kuid avalikustatakse 2020 toimuva festivali eel.

Kui hästi te teenusepakkujaid ikkagi leiate, et teha sellist keskkonnasõbralikku festivali?

Tegelikult terviklahenduse pakkuja kui selline puudub. Praegu iga festival leiutab jalgratast. Üheks aktuaalseks teemaks ongi see ühtse süsteemi väljamõtlemine, igal pool oleks samasugune süsteem, samasugused ikoonid, samasugused värvid, samasugune süsteem. Külastaja juba harjub ära ja ta juba teab, kuidas käituda. Praegu on igal üritusel oma süsteem. Ühtsus peaks olema. Ma arvan, et selles suunas liigutakse. See temaatika on õhus.

Miks on ürituse korraldajatel väga raske läbi viia keskkonnasõbralikke praktikaid? Siin on kolm peamist põhjust:

Esiteks suurenenud kulud. Kahjuks on nii, mida rohelisem, seda rohkem tuleb sinna alla raha panna.

Teiseks puuduvad siseressursid ja puudub aeg, puudub see konkreetne inimene meeskonnas, kes saaks sellele pühenduda, meeskonna liikmetel endal lihtsalt ei jää muude tööülesannete kõrvale aega sellega tegeleda.

Ja kolmandaks põhjuseks ongi teadmiste ja kogemuste puudumine.

Ma arvan, et kui meie 5000 inimesega selle ära teha suutsime, siis suudab ka 100000 külalisega festival. See tähendab lihtsalt seda, et neil peab olema suurem meeskond, mis lõppkokkuvõttes tähendab rohkem ressursse ja rohkem raha, investeeringut, aga see on võimalik.

Vaata Osooni loost, millised lahendused olid jäätmete vähendamiseks lisaks I Land Soundile ka Viljandi Pärismusmuusika festivalil ja Laulupeol