Eesti laulupidude traditsioon sai alguse 19. sajandi teise poole alguses. Ilmselt on iga laulu- või tantsupeol käinud eestlane õhanud pärast, kui uhke ja hää on olla eestlane. Tallinna Ülikooli kultuuriteaduste osakonna doktorant Marge Allandi rääkis Raadio 2 taskuhäälingus "Piltlikult öeldes", et eestlased võtsid laulupeo traditsiooni üle baltisakslastelt, kelle pidusid Johann Voldemar Jannsen külastas ja millest vaimustus. Eestis esimene laulupidu toimus 1869. aastal ja kuna emotsioon oli pärast seda niivõrd võimas, otsustati pidusid edasi korraldada.  

Allandi sõnul on laulu- ja tantsupidudega kaasnev võimas tunne midagi sellist, mida on keeruline teistele selgitada. "Teised rahvad vist ei saa öelda, et tuleb suur osa rahvast kokku. See ei ole lihtsalt võimalik, aga väikerahva puhul on. Ma arvan, et kui on vaja kellelegi selgitada, mis tunne peol tekib, siis see ongi see ühtsuse tunne: me kuulume kuhugi," lausus ta. Doktorandi sõnul on igal inimesel vaja kuhugi kuuluda ja pidu annabki kuuluvustunde.

"Kui riigimehed räägivad, et peame ühte hoidma, siis ma arvan, et tänapäeval need kõned enam ei kõneta inimesi. Selline rituaalne tegevus, selline emotsionaalne tegevus nagu laulupidu, on aga hoopis kõnekam ja loeb rohkem," rääkis Allandi.

Esimene pidu ja pärisorjus

Esimene laulupidu, mis toimus aastal 1869, oli pühendatud Liivimaa pärisorjuse kaotamise 50. aastapäevale.  Pidu tahetigi algselt pidada märtsis, aga üsna ruttu mõisteti, et see ei ole võimalik. "Tolle aja liiklusolud olid üsna kehvad ja teed läbimatud. Seetõttu otsustati, et pidu tuleb suvel. Niimoodi on see jäänud ja me ei kujuta enam ettegi, et see võiks toimuda sügisel või talvel," sõnas Marge Allandi.

Laulupidu on tema sõnul sümbol ja esindab meie iseolemist. "Eestlased laulsid ennast rahvaks ja seda kasutati hiljem laulva revolutsiooni ajal. Need on mingis mõttes ühte sulanud, et oli esimene rahvaks laulmine ja siis vabaks laulmine. Arvan, et vabadus ja ühtsus ongi laulupeo kõige suurem sümbol," lausus doktorant.

Laulupidu isegi kannab endas mitmeid sümboleid, näiteks rahvariideid. Allandi sõnul ei ole tänapäeval enam eriti sündmuseid, mille puhuks on paslik need selga tõmmata, aga need on inimestel ikkagi olemas. "Rahvariided on ka need, mis näitavad meie erisust," ütles ta.

Täiendavat sümbolit kujutab tuli. "Tule süütamine laulupeo alguses näitab, kuidas kõik jälle uuesti lõkkele lööb. Siin on juures valgustusemoment ehk kuidas sellest valgusest tuleb välja meie pidu," rääkis ta.

Lauluväljakust endastki on saanud sümbol eesti kultuurimälus. "Siin on suisa küsimus, mida lauluväljakul tohib teha. Kas romurallit tohib korraldada? Selle üle on olnud vaidlusi ja lauluväljakut võib nimetada pühaks kohaks, kuigi me kasutame seda püha kohta suhteliselt harva," arutles Allandi.

Hilisemal ajal sai laulupeo üheks sümboliks laulukaar, mis ehitati 1960. aastal. Lava oli ette nähtud mahutama 15 000 lauljat. Laululava projekti koostasid arhitektid Alar Kotli ja Henno Sepmann. Konstruktor oli Endel Paalmann ja akustikalahenduse tegi Helmut Oruvee.

Tallinna Tehnikaülikooli praktik-professor Jüri Lavrentjevi sõnul sai laulukaar ilus ja see täidab mitmeid ülesandeid. "Põhifunktsioon on muidugi see, et laulukaar peaks peegeldama lauljate häält tagasi platsi poole, aga see kaitseb ka meretuule ja sademete eest," lausus ta.

Tallinna laulukaar võiks tema sõnul heli paremini peegeldada. "Seda on vihjamisi mõned teised inimesed ka öelnud, et kaar oma peegeldusfunktsiooni nii palju ei täida ning tegelikult on see kompromiss ilu ja funktsionaalsuse vahel," rääkis ta.

Arhitektuurselt peab Lavrentjev kaart nauditavaks. Samuti on see tema sõnul tehniliselt suursaavutus. Just see, kuidas õnnestus panna trosside peale katus õige kujuga rippu. Põhiline probleem on aga see, et kaar jääb lauljatest kaugele. See tähendab seda, et lauluväljakul istuvad inimesed kuulevad heli, mis tuleb otse lauljatelt. Selle asemel peaks osa helist esmalt kaarelt tagasi peegelduma ja muutma heli sellega kokkuvõttes tugevamaks. Samas ei tohi peegeldunud heli jõuda kuulajani liiga hilja, sest siis tekib kaja, mis omakorda kuulamist segab. Praegune laulukaar peegeldab Lavrentjevi sõnul küll heli tagasi, aga mitte nii hästi kui võiks.

Edasi lükkunud pidu

Kui algselt pidi noorte laulu- ja tantsupidu toimuma aastal 2022, siis koroonapandeemia tõttu lükati see aasta võrra edasi. Seega toimubki noorte laulu- ja tantsupidu "Püha on maa" hoopis 2023. aasta suvel. Üldlaulu- ja tantsupidu pidi toimuma 2024, kuid tuleb 2025. aasta suvel.

Laulu- ja Tantsupeo Sihtasutuse juhi Margus Toomla sõnul oli sündmuse edasilükkamine tagantjärele vaadates õige otsus. "Kui me veel mäletame, siis see ei olnudki nii ammu, kui tohtis ühes ruumis olla kaks pluss kaks reegli järgi. Nii ei ole võimalik ühtegi tantsu ega laulu ette valmistada," ütles ta.  Repertuaari selgeks saamiseks oli õppeperioodi pikendamine seega paratamatu.

Koroonaaeg mõjutas ka osalejate arvu. "Eriti tantsupeo poolelt me näeme, et see langes koorona tõttu ootamatult palju ja praktiliselt kõik, kes tahtsid, peole ka said," ütles ta. Varasematel aastatel on olnud konkurents tihedam. Küll aga ei mõjuta see Toomla sõnul tantsupeo kvaliteeti, sest need, kes tantsuplatsile tulevad, tantsivad südamega ja hästi.

Margus Toomla valiti Laulu- ja Tantsupeo Sihtasutuse juhiks 2020. aasta sügisel. Sihtasutuse  nõukoja esinaine Merilin Piipuu ütles toona, et ees ootab palju keerulisi ülesandeid. Näiteks tuleb leida viise, kuidas dirigendi ja tantsujuhi elukutse noortele kütkestavaks muuta. Kui teemaga ei tegeleta, võib ühel hetkel juhtuda, et väiksemates piirkondades hääbub laulu- ja tantsupidude traditsioon sootuks, sest pole kedagi, kes lauljaid ja tantsijaid juhendaks.

Margus Toomla sõnas, et probleemi lahendamiseks kiireid lahendusi ei ole. Kui laulu- ja tantsupeoks jagub nii noori dirigente kui ka tantsujuhte, siis maapiirkondades tema sõnul siiski nii palju järelkasvu ei ole. "Maakohtades on neid kindlasti vähem ja seal on keskmise õpetaja vanus ka kõrgem. See on murekoht. Laulu- ja tantsupeo liikumine seisab puhtalt meie juhendajate najal. Kui meil ei ole juhendajaid, ei ole ka lauljaid ega tantsijaid," ütles ta.

Toomla on korduvalt pannud omavalitsuste südamele, et nemadki mõtleksid oma arengukavades sellele, kuidas palgata tantsu- ja koorijuhte. "Meil on lisaks soov, et tantsutunnid või kooriproovid ei toimuks vahetundide ajal või õhtuti pärast tunde, vaid leitaks võimalusi õppeprogrammis," rääkis ta. Kui omavalitsused selle teema peale ei mõtle, võibki ühel hetkel juhtuda, et ei ole kollektiive, kes peole läheks. Toomla rõhutas, et järelkasv algab  lastest. Seega viies lapsi laulu- ja tantsupeole ning koori või tantsurühma, hoitakse ka traditsiooni.

Noorte peoga samaaegselt on viimane aasta ette valmistatud juba ka üldlaulu- ja tantsupidu, mis toimub 2025. aastal. Registreerumine suurele peole algab septembris. "Ega siin muud ole, kui tuleb ka täiskasvanute rühmad jälle kokku kutsuda. Ma tean, et pandeemia on neist nii mõnegi lammutanud ja ära kaotanud. Nüüd tuleb need rühmad kiirelt jälle kokku saada, septembrist uuesti tantsukingad ja noodipuldid välja otsida ning võtta eesmärgiks 2025. aasta pidu, sest sellega kasvatame kogukonda juurde," ütles Toomla.

Lõpulugude tähendus

Laulu- ja tantsupeo tähendus on ilmselt igaühele meist erinev, sest meie kokkupuude pidudega on erinev. Igal rahvusel on ajaloos mõni pidepunkt, mille juurde ikka aeg-ajalt tagasi pöördutakse ja tihti on see võtmeks, mille abil mõista tänapäeva.

Laulupidu lõppeb ja laulupeo laulupeo tuli kustub traditsiooniliselt Gustav Ernesaksa "Mu isamaa on minu arm" saatel.  Sama laul tuli esitusele juba esimesel peol, siis aga teise viisiga. Esimesel ja viimastel lugudel on Tallinna Ülikooli kultuuriteaduste osakonna doktorandi Marge Allandi sõnul sügav tähendus. "Laulupeokontserdid on üsna pikad ja eks seal võib vahepeal päikese käes kerge loidus peale tulla. Sageli just viimaste laulude pärast peole tullaksegi, eriti just Nõukogude ajal, et kuulata neid omi armsaid laule peo lõpus," lausus ta.

"Mu isamaa on minu arm" oli just Nõukogude ajal kõige-kõigem lugu. Laul kujutas Allandi sõnul toona vastupanu sümbolit, mis on jäänud inimestele oluliseks tänapäevani. Kuigi rituaalid muutuvad ajas vähe, siis mõned muutused laulupeo rituaalides Allandi sõnul siiski toimuvad, seda just eriti lõpulaulude osas.

"Kui varem oligi "Mu isamaa on minu arm" põhiline lugu, mida väga-väga oodati, siis nüüd on selle kõrvale tekkinud väga kõva konkurent: "Ta lendab mesipuu poole", mis kõlas esimest korda noorte laulupeol 1994. aastal ja on järjest liikunud lõpulugude poole. See on just noorte seas eriti populaarne. Vanema põlvkonna lemmikuks on jäänud "Mu isamaa on minu arm"," lausus Allandi.