Ligikaudu saja uuringus osalenud ja ennast eestlasena määratleva inimese käest küsiti, kuidas nad konstrueerivad piiri eestlase ja mitte-eestlaste vahel ja millistel tingimustel on nende arvates võimalik eestlaseks saada. Välja joonistus kolm suuremat gruppi.

"On need, kes pigem leiavad, et eestlaseks võib saada näiteks keele omandamise või kultuurialaste teadmiste omandamise kaudu. Teised arvasid, et eestlase mentaliteet on nii unikaalne, et selle omandamiseks peab aastakümneid Eestis elama. Kolmandad rõhusid järjepidevusele eelnevate põlvedega, mis tähendab üpris jäiga piiri tõmbamist eestlase ja mitte-eestlase vahele," selgitas uuringu autor, Tallinna Ülikooli loodus- ja terviseteaduste üldpsühholooga dotsent Katrin Kullasepp.

Kullasepp lisas, et sedalaadi piiride tõmbamine ja enda eristamine teistest on ka laiemalt inimese tunnetusele iseloomulik joon: "Identiteet, olgu see rahvuslik, professionaalne või mõne muu grupi või omadusega seotud, on oma olemuselt piiriloomine."

Enesepilti määravad nii keskkond kui ka tõlgendus

Piiride loomist enda ja teiste vahel mõjutab uurija sõnul näiteks ümbritsev kultuurikeskkond, mis kirjutab ette, kuidas ühte või teist nähtust lahterdada ja kategoriseerida. Samuti mängivad piiride tõmbamisel rolli kollektiivsel tasandil üle elatud traumaatilised sündmused, mille läbi määratletakse ennast enamasti ohvri ja kannatajana.  

Kullasepp lisas, et on ka juhtumeid, kui inimene peab ennast samaaegselt nii eestlaseks kui ka näiteks lätlaseks või soomlaseks. Mitme rahvusrühmaga samastumise aluseks on reeglina erinevates kultuurikeskkondades viibimise kogemus. Samas märkis ta, et väga raske on prognoosida, millal ja miks hakkab näiteks Soomes elav eestlane end ühtäkki soomlaseks pidama. 

Kullasepp tõi näite olukorrast, kus kaks inimest asuvad elama välismaale. Siis võib juhtuda, et ühe inimese tunnetuses domineerida erinevuste pidev teadvustamine, teine aga keskendub kultuurilisele ühisosale ja otsib võimalusi kokkupuudeteks. "Suhtlemine ja kontaktid kohaliku elanikkonnaga annavad võimaluse tunda end nende hulka kuuluvana, kuid iseenesest ei garanteeri seda. Oluline on see, kuidas inimene suhtlemissituatsioone tõlgendab," selgitas Kullasepp.

Inimese enesepilt on niisiis tugevalt seotud teda ümbritseva keskkonnaga, kuid tähenduste loomisel tuleb siiski olulisel viisil mängu ka inimese enda tõlgenduslik roll.

Eestlaseks olemise tunne

Uuringus pöörati tähelepanu ka eestlaseks olemise afektiivsele dimensioonile ehk sellele, milliseid emotsionaalselt laetud reaktsioone eestlaseks olemine tekitab. "See vaatenurk võimaldab vaadata rahvusliku identiteedi kui püsiva fassaadi taha. Kuigi inimene peab endast järjepidevalt eestlaseks, võivad tema subjektiivses kogemuses aset leida märkimisväärsed varieerumised," selgitas Kullasepp. 

Rahvusidentiteediga seotud emotsioone ja nende varieerumist mõjutavad Kullassepa sõnul näiteks kodumaaga seotud sündmused, rahvuslikud sümbolid, aga ka suhe ümbritseva sotsiaalse kogukonnaga.

Uuringust selgus, et eestlaseks olemise tunne võib võtta erinevaid ja kohati vastandlikke varjundeid. Kord domineerib positiivne samastumine, mille puhul tuntakse rahvusliku kuuluvuse üle uhkust ja rõõmu, teistel juhtudel võib see aga tekitada piinlikkust ja häbi. "Näiteks kui end eestlasena määratlev inimene tunneb "sooja tunnet" nähes välismaal reisides Eesti lippu, siis ilmneb midagi ka isiku ja Eesti seose kohta," selgitas Kullasepp.

Konkreetsemalt mainisid uuringus osalejad näiteks laulupeo kogemust, kus eestlaseks olemise subjektiivne kogemus võrreldes igapäevaeluga võimendub märgatavalt. Rahvuslik kuuluvus võib tundelise kuju võtta ka jõulude tähistamise ja isegi metsas jalutamise ajal. Viimane annab märku sellest, et mets on eesti rahvusliku eneseteadvuse jaoks oluline sümbol. 

Uuringus osalenute hulgas oli ka neid, kelle rahvuslik identiteet ja sellega seotud positiivne tunne avaldus Skype'ist rääkimisel mitte-eestlastele. Üldiselt aga selgus, et rahvustundega seotud kogemused on üksjagu erinevad ning see, mis ühe jaoks tekitas tugeva emotsionaalse reaktsiooni, ei pruukinud seda teha teise jaoks. 

Riigipiir ja kõikuv rahvustunne

Nagu juba eelnevalt mainitud, saab rahvustunde varieerumist eriti selgelt kogeda välismaal viibija, kus inimene võib hakata aegamisi samastuma teise rahvusliku grupiga. Kullasepp tõi välja, et sellistel juhtudel hakkab suurt rolli mängima kogukonna roll, kelle vastuvõtt või  tõrjumine kujundab rahvustunde loomist. 

Näiteks võib inimene küll soovida tunda ennast osana kogukonnast, kuid samas tajuda, et teda peetakse teistsuguseks. "Põhjuseks võib olla nii kogukonnaliikmete tegelik käitumine, kuid välistada ei saa ka seda, et inimene ise tõlgendab teatud signaale kui märke teistsuguseks pidamisest," arutles Kullasepp.

Kullasepp tõi näite Soome kolinud eestlasest, kes püüab tunda end soomlasena: "Isegi kui talle otse ei öelda, et ta ei ole soomlane, siis on ta muutunud tähelepanelikuks teiste inimeste näoilmete ja muude mitte-verbaalsete märkide osas, mis võivad osutada sellele, et teda siiski ei peeta soomlaseks." 

Lisaks tõi Kullasepp näite lapseeas Soome siirdunud eestlasest, kes Eestisse naastes koges, et teda ei võeta omaks: "Tema tundis, et eestlased ei pea teda samasuguseks eestlaseks, kuigi ta ise leidis, et ta on siiski eestlane." Niisiis võib rahvuslik identiteet olla ajas ka küllaltki püsiv ja kesta edasi ka siis, kui viibitakse pikalt kodust eemal.

Uurimus ilmus piiride ja identiteedi seoseid käsitlevas kogumikus Identity at the Borders and Between the Borders.