Seosed keelte ja geenide levikuteede vahel on teadlasi ja ka laiemat üldsust köitnud juba aastakümneid. Kui enamik Euroopas elavatest rahvastest räägivad indoeuroopa keeli, siis soomlased, eestlased ja hulk muid, palju väiksemaid rahvaid, kes elavad peamiselt Põhja- ja Ida-Euroopas ning Lääne-Siberis, räägivad hoopis Uurali keelkonda kuuluvaid keeli. Ehkki Uurali keelte levikuala on väga suur, on nende rääkijaid võrreldes indoeurooplastega (keda on ligikaudu kolm miljardit) sootuks vähem, kõigest umbes 25 miljonit inimest. Suurimad Uurali keelte rääkijate rühmad on ungarlased, soomlased ja eestlased.

Klassikalise arusaama kohaselt peetakse Uurali keelte algkoduks Uurali mäestiku lõunanõlvadega piirnevaid alasid Volga ja Kama jõgikonna lähistel. Nüüdseks on keelepiirid nihkunud algkodust kaugele läände ja itta. Uurali keeled jagunevad kaheks suureks haruks: soome-ugri ja samojeedi keelteks. Eestlased, soomlased, karjalased ja vepslased kuuluvad soome-ugri haru läänemeresoome alamharusse. Soome-ugri harusse kuuluvad eraldi alamharuna ka saami keeled. Ugri haru moodustavad Lääne-Siberis elavad handid ja mansid ning sinna kuulub ka suurim Uurali keelte rääkijate rühm, kes elab Kesk-Euroopas – ungarlased.

Teadustöösse olid kaasatud Euroopast peale eestlaste ka saamid, ingerisoomlased, soomlased, karjalased ja vepslased, Volga-Uurali aladelt marid, komid, udmurdid ja mordvalased ning Lääne-Siberist handid, mansid, nganassaanid, neenetsid ja sölkupid. Teiste rahvaste DNA-proovid peale eestlaste omade saime rahvusvahelise koostöö kaudu.

On teada-tuntud fakt, et üldiselt sarnanevad omavahel geneetiliselt eelkõige need rahvad, kes elavad lähestikku. Meie soov oli vaadata, kui sarnased on Uurali keelte läänepiiril elavad eestlased ja kõik teised Uurali keeli rääkivad rahvad omavahel ning kas ja kuivõrd peegeldub keeltes seisnev sugulus nende geenides.

Leidsime, et rohkem kui millelgi muul on tänapäeva populatsioonide geneetilise mitmekesisuse kujundamisel olnud roll nende geograafilisel lähinaabrusel. Üllatuslikult saime aga ka teada, et kõik Uurali keelte rääkijad peale ungarlaste ja mordvalaste jagavad omavahel geneetilist ühisosa, mida teise, näiteks germaani, slaavi või turgi keeleruumi kuuluvatel geograafilistel naabritel pole.

Suure tõenäosusega on see osa geneetilisest pärandist saabunud siiamaile idast, ilmselt Uurali mägede ja Lääne-Siberi kandist – sealtpoolt, kust arvatakse olevat kunagi tulnud ka keeled. See näitab, et Uurali keelte levikus oli oma osa ka neid keeli rääkinud inimeste rändel.

Samal ajal tuleb öelda, et ungarlased ja eestlased, kes kuuluvad Uurali keelte rääkijate arvu poolest esikolmikusse, on teiste keelesugulastega geneetiliselt kõige vähem seotud. Näiteks ungarlased ei ole seotud ühegi teise Uurali keeli kõneleva rahvaga, vaid sarnanevad ainult oma geograafiliste naabritega (rumeenlased, slovakid, sloveenid, poolakad, ukrainlased jt), eestlastel on geograafiliste naabritega võrreldes suurem ühisosa ainult naabruses elavate keelesugulastega – soomlaste, karjalaste, vepslaste ja saamidega –, aga mitte kaugemal elavate keelesugulastega, näiteks maride, komide või neenetsite ja nganassaanidega.

Peale selle leidsime oma analüüsidest Uurali rahvaste ühise geneetilise komponendi, mis tundub olevat esindatud põhiliselt Uurali rahvastel ja mis on tõenäoliselt pärit Siberist. Nägime ka, et Uurali keeli rääkivad rahvad jagavad üksteisega rohkem ka hiljutist ühist ajalugu peegeldavaid genoomilõike – kui võrdleme omavahel näiteks soomlasi ja nganassaane, siis neil on neid ühiseid lõike kokku rohkem kui soomlaste naabritel, kes Uurali keeli ei räägi (rootslastel, lätlastel, leedukatel), ja nganassaanidel.

See uuring on esimene selline suur ülevaade Uurali keeli rääkivate rahvaste geneetilisest varieeruvusest laiemas Euraasia kontekstis, kus võrreldakse Uurali keeli rääkivate rahvaste ülegenoomset infot ning kõrvutatakse geneetilisi ja keeleandmeid. Ehkki keelte ja geenide leviku vahele võrdusmärki tõmmata ei saa, tundub selle töö alusel, et Uurali keelte levik on vähemalt osaliselt seotud ka inimeste liikumisega, mitte ainult kultuurilise nähtuse edasikandumisega ilma rändeta. Meile oli see töö oluline ka seetõttu, et meie ise, eestlased, räägime üht Uurali keelt – nüüd mõistame paremini oma bioloogilise ja kultuurilise tausta seoseid.

See on hea hüppelaud minevikku sukeldumiseks. Edaspidi kavatseme kaasata keelte ja geenide seoste uurimisse ka vana DNA analüüsi – meie ja muu Uurali keeleruumi aladel kunagi elanud inimeste geneetilise iseloomustamise. See võimaldaks muu hulgas uurida, kas idast (Siberist) tulnud mõju on jõudnud meie aladele samal ajal, kui siin arvatakse olevat toimunud läänemeresoome keelte hargnemine, ehk umbes meie ajaarvamise alguse kandis. Selleks teeme koostööd nii arheoloogide kui ka keeleteadlastega.