Tartu Ülikooli geneetikud ja arheoloogid ajavad sõjakate sküütide jälgi ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Sküüdi-sarmaadi haud Perevolochanis Uuralite lõunapoolses eelmäestikus Venemaal.
Sküüdi-sarmaadi haud Perevolochanis Uuralite lõunapoolses eelmäestikus Venemaal. Autor/allikas: Nikita Savelev

Küllap on enamik meist kuulnud sküütidest ja nende kääbashaudadest – kurgaanidest, kuldesemetest ja sõjakast loomusest. Neil, kes sküütidest seni veel midagi kuulnud ei ole, tasub meelde jätta, et sküüdid olid tõenäoliselt iraani keeli kõnelevad karjakasvatajatest rändrahvad. Nad asustasid antiikajal muu hulgas tänu oma suurepärasele ratsutamisoskusele laialdasi alasid praeguse Lõuna-Venemaa, Ukraina ja Kesk-Aasia territooriumil.

Täpsemalt hõlmas sküütide kultuur umbes 2800. kuni 2200. aastal eKr Lõuna-Venemaa, Ukraina ja Kesk-Aasia stepi- ja metsastepi alasid, kuid avaldas mõju ka Kesk-Euroopas elanud rahvastele.

Sküüdid olid kahe ja poole tuhande aasta eest kõige põhjapoolsemad rahvad, keda kreeklased teadsid ja kellest kirjutasid Antiik-Kreeka kaasaegsed, ennekõike ajaloolane Herodotos.

Muu hulgas kujutas Herodotes sküüte ka inimsööjatena – kas inimeste söömine ka tõele vastab, on seni teadmata. Suur osa meie teadmistest nende inimeste kohta on kogunenud viimasel sajandil toimunud arheoloogiliste väljakaevamiste läbi.

"Sküütide nimetuse taga on tohutu territoorium ja arvukas rahvastik, kelle päritolu on otsitud nii erinevates kohalikes varasemates stepirahvastes kui ka Aasiast pärit sisserändajates, kuid nende päritolu väljaselgitamine pole sugugi lihtne töö," rääkis Tartu Ülikooli laboratoorse arheoloogia professor Aivar Kriiska.

"Nii arheoloogiline materjal kui ka füüsilise antropoloogia uuringud inimluudest näitavad sküütide ulatuslikke kontakte stepirahvaste ja Aasiast pärit sisserändajate vahel, kuid üksikasjalikum arusaamine toonastest rahvastiku liikumistest eeldab kahtlemata vana DNA uuringuid," lisas Kriiska. 

Kriiska on üks neist teadlastest, kes on Tartu Ülikooli genoomika instituudi juhitud töörühmas juba mitmeid aastaid sküütide vana DNA-d uurinud. Mari Järve juhitud rühmas osalesid lisaks Eesti teadlastele geneetikud ja arheoloogid Venemaalt, Ukrainast, Kasahstanist, Itaaliast ja Saksamaalt.

Rahvusvaheline töörühm avaldas äsja mainekas teadusajakirjas "Current Biology" teadusartikli, milles uuriti 31 Euraasia stepi- ja metsastepi aladelt – Kasahstanist, Venemaalt ja Ukrainast – leitud inimluustikest eraldatud DNA-d.

Uuritud DNA kuulus inimestele, kes elasid neil aladel 4600 kuni 1500 aastat tagasi. Peale sküütide analüüsiti võrdluseks ka neile eelnenud ja järgnenud kultuurijärkude inimesi.

Kurgaani kaevamine Perevolochanis Uuralite lõunapoolses eelmäestikus Venemaal. Autor/allikas: Nikita Savelev

"Meie uurimistöö, nagu ka varasemad, näitab erinevusi sküütide DNA-s, osutades, et sküütide hulka kuulus erineva päritoluga inimrühmi," rääkis geneetik Mari Järve ja jätkas: "Tegemist oli mitmeid hõime koondava omalaadse konföderatsiooniga. Erinevad sküütide ja lähedaste rahvaste, näiteks sarmaatide, proovid grupeeruvad geneetiliste andmete põhjal geograafilise päritolu järgi, paigutudes lähestikku samast perioodist ja piirkonnast naabritega, mitte kaugemate sküütidega."

Kuid Järve sõnul on mündil ka teine külg. "Just sellel ajal toimusid muutused ka Euraasia stepi "geneetilisel maastikul". See tähendab, et senisest enam on näha Aasiast Altai mäestikust lähtuva geneetilise komponendi levikut stepi- ja metsastepi vööndis, suurem on see just idapoolsetes sküütides. See toetab hüpoteesi, et sküütide kujunemises oli oma osa ka ida–läänesuunalisel rahvastikuliikumisel." 

Teine oluline muutus oli sküütide järel Ukraina alal nn Tšernjahhovi kultuuri kujunemise ajal enam kui 1700 aastat tagasi. Vana DNA uuringutest ilmneb, et tõenäoliselt tekkis Tšernjahhovi kultuur põhja poolt lähtunud migratsiooni tulemusel. "Kõik uuritud Tšernjahhovi kultuuri indiviidid on geneetiliselt märkimisväärselt "läänepoolsemad" kui kõik neist varasemate Ukraina ala kultuuride indiviidid, kattudes tänapäeva ning pronksi- ja rauaaegsete eurooplaste geneetilise varieeruvusega," täpsustas Kriiska.

Kriiska sõnul annavad nende tulemused olulise panuse muinasrahvaste ajaloo- ja päritolu uuringutesse ning need saadi tänu interdistsiplinaarsele ja rahvusvahelisele geneetikute ning arheoloogide koostööle.

Uuringu juhtivautor Mari Järve lisas, et senistest vana DNA uuringutest on selgunud, et inimese esiajalugu on keerulisem, kui varem arvasime, ning seda kinnitab veel kord ka nende endi värske uuring. "Selle tükikaupa selgitamiseks on vaja uurida kõiki maailma piirkondi ja see töö ei küsi tänapäevastest riigipiiridest. Mõistagi oleksid sellised uuringud võimatud ilma heade kolleegideta mitmes riigis," sõnas Järve

Toimetaja: Katre Tatrik, Tartu Ülikool

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: