"Dokumentides on see kirjas keskajast kuni eelmise sajandi alguseni, kui kogu aeg kinnitatakse, et siin selline üksteise söömine käib. Tegelikult see eriti ilmselt tõele ei vasta," kinnitas Leete saates "Terevisioon".

Põhiliselt kohtab allikates kahte lugu. Esiteks meeldib põhjapoolsetele soomeugrilastele ära tappa oma vanemad, kellest enam kasu pole. "Kõik sugulased kogunevad kokku, teevad pidusöögi ja seda peeti ka tapetute jaoks väga suureks auks, et nad ära süüakse," laiendas professor. Teise loo kohaselt söödavad soomeugrilased külalistele oma vasttapetud lapsi. Kui külalised peaksid ära surema, siis süüakse ka külalised ära.

Lugusid hakati jutustama juba keskajast peale ja see kestis peaaegu kuni Eesti Vabariigi alguseni. "Need müüdid saavad alguse juba antiikajast, kui soomeugrilasi veel ei kirjeldata, aga need lood on olemas. Herodotos räägib samasuguseid lugusid sküütide kohta. Needsamad lood on üles korjatud ja neid jutustatakse soomeugrilaste kohta," viitas Leete.

Sküüdid olid 2,5 tuhande aasta eest kõige põhjapoolsemad rahvad, keda kreeklased teadsid. Hiljem kanduski mudel, et kaugel põhjas elavad rahvad söövad kirjeldatud viisil inimesi, edasi soomeugrilastele.

Keskajal sobis see kokku kristliku maailmapildiga. Euroopas asub tsivilisatsiooni keskus, kus elavad Jeesus Kristusesse uskuvad normaalsed inimesed. Maailmaäärel ehk kaugel põhjas on aga kõik valesti. "Seal on selline põrgu asukoht ja saatana tegutsemisväli. Seda ilmestab kõige paremini, et nad söövad inimesi. Lugejatele on kohe selge, et nendega ei ole asjad korras," selgitas professor.

Eestlaste kohta need jutud siiski spetsiifiliselt ei käinud, vaid eeskätt põhjas elavate rahvaste, nagu neenetsite ja manside kohta. "Toona kirjutasid isegi teadlased nii. Teaduse mõõdupuu polnud mitte see, et avastada midagi uut, vaid tõe mõõdupuu oli see, et korrata seda, mida oli juba varem kirjutatud," nentis professor. Kui sellised jutud juba korduma hakkasid, ei saanud isegi kohal käinud rännumehed enam väita, et seal tegelikult inimesi ei sööda.

Rahuliku soomeugrilase kuvand ilmub välja alles 18. sajandi lõpus. "Enne seda mitte ükski autor ei tule selle peale, et soomeugrilased oleksid olnud vaiksed ja rahulikud. Nad on sõjakad, teevad kogu aeg mingit pahandust ja tapavad väga leebeid sissetulijaid," laiendas Leete.

Nõnda eksisteeris jõudis ikkagi peaaegu 200 aastat eksisteerida kõrvuti ideed, et soomeugrilased on väga vaiksed ja rahulikud, kuid söövad samas ka inimesi.

Osaliselt taandub soomeugrilaste metslastena kujutamine poliitikale. "Varem ei olnud need põhjapoolsed soomeugrilased päris hästi Vene riigile allutatud. Siis neid kirjeldati kui pahasid rahvaid, kes tuleb allutada ja tsiviliseerida," viitas professor. Juba päriselt Vene võimu all olles võis hakata neid kirjeldama ka kui toredaid tsiviliseeritud inimesi.

Leete tõi välja, et soomeugrilased elavad tohutul maa-alal – Skandinaaviast Kesk-Siberini ja Doonaust Volga äärde. "See, milline täpselt-tegelikult on kellegi iseloom, seda on raske öelda. Inimesed on kõik erinevad, seda ka soomeugrilaste endi seas," viitas professor.