Soome-ugri jumalate avalike suhete korraldus põhineb sakraalsel hämal
Moodsal ajal peavad jumalad soomeugrilasi veenma, et nad on austamist väärt.
1692. aastal kirjutas hollandi õpetlane Nicolaas Witsen, et handid on taibanud, et taevased jumalad on heasüdamlikud ega tee inimestele midagi halba. Seega tegid handid loogilise järelduse, et jumalate poole pole vaja palvetada ega neile midagi ohverdada. Allilma jumalad teevad aga hante pimedateks või lonkuriteks, aga ka rikasteks või vaeseteks. Seetõttu tuli allilma vaime austada ja neile ohverdada kala ja muud söögipoolist. Pärast palvetamist sõid handid toidu küll ise ära, kirjutab Tartu ülikooli etnoloogia professor Art Leete ajalehes Sirp.
Moodsa aja meelemuutus
Hiljem said ülailma jumalad aru, et nii see asi ei lähe. Niisama istuda ja inimeste sagimist vaikides pealt vaadata nad enam ei tahtnud. Head jumalad võtsid allilma omadelt ära õiguse inimestele häid asju anda. Seejärel hakkasid valged jumalad enda austamist nõudma ja mõnikord ka inimesi narrima.
Tänapäeval käituvad handi jumalad vahel ettearvamatult. Nad ei vasta inimeste palvetele korralikult, ent ise on nad samuti manipuleeritavad. Ilmselt tuleb see jumalate kogenematusest asjaajamise vallas. Moodsad ajad saabusid neilegi ootamatult. Ent pole võimatu, et see on hoopis võimutunne, mis ei lase neil inimestega kooskõlas eksisteerida.
Minu välitööretkedel on handid mõnikord kaevanud, et jumalad mängivad neile karutempe, teeseldes kättesaamatust. Handid kirjeldasid mulle ülailma tüüpilise ametiasutuse kontorina, kus ametnikud tegelikult lihtsate inimeste soovidest ei hooli. See pole sotsialismiaja jooksul jumalate seas kujunenud eriomane arusaam. Soome teadlane Kustaa Fredrik Karjalainen kirjutas juba saja aasta eest, et hantidel ei olnud erilist usku oma jumalate heasse tahtesse.
Jumalate kahtlase tegevusplatvormiga on seotud ka küsimus nende üldarvust. Vene etnograaf Vladislav Kulemzin kirjutas 1980. aastatel, et handi usund on hämarate "religioossete ideede amorfne mass" ning kunagi pole võimalik aru saada, kas mingitest olenditest rääkides peetakse silmas jumalaid, vaime või hoopis loomi. Hantide arusaamad jumalatest varieeruvat lõputult.
Karjalainen arvas, et keegi ei suuda kunagi täpselt kokku lugeda, kui palju jumalaid hantidel ja mansidel on. Ent üks handi taat Stepan kinnitas mulle paarikümne aasta eest, et ülailma jumalaid on täpselt sada (jumalannasid neist 50, seega valitseb pühas maailmas sooline võrdsus). Suurte ohverdustaigade ajal kutsutakse nad kõik kohale ning jälgitakse hoolega, et mitte ainuski tulemata ei jääks. Mu sõbra jutust ilmnes, et kõik handid on suured täpsusearmastajad. Jumalad on neil karvapealt kokku arvatud ning kontrolli all.
Analoogia põhjal võib ka eeldada, et jumalad ei käitu suvaliselt, vaid on oma tegudes filigraanselt täpsed. Sama nõuavad jumalad ka inimestelt, kui need midagi paluma hakkavad.
Juriidiline korrektsus
Teadlaste vastuolulised muljed tulenevad soome-ugri jumalate mugandumisest inimeste maailma miljööga. Püha ilm pole kunagi jumal teab kui erinev inimeste omast. Jumalad jälgivad inimeste elu ja korraldavad oma tegemised selle järgi. Ja kui soomeugrilastel on vaja jumalatega suhelda, on sarnaste kommete tõttu teineteisemõistmine lihtsam. Näiteks kui tänapäeva handi šamaan lovesse langeb ja hingerännakule suundub, kontrollivad väikesed soome-ugri jumalad tema õigust eri ilmade vahel rännata passikontrollis. Reeglid on ranged, ent selged. Põhimõtteliselt on ju teada, et välismaale minekuks peab olema isikut tõendav dokument.
Et soome-ugri jumalad on punktuaalsed, kinnitab teine välitöökogemus. Metsaneenets Juri Vella kõneles mulle kord, et põua ajal palusid inimesed jumalatelt kas või mõne tiba vihma. Jumalad võtsid inimeste palvet täpselt kuulda ja saatsid maa peale kolm vihmapiiska, olles seega palvele vastates akuraatsed. Lõppkokkuvõttes polnud inimestel võimalik millegi üle kaevata, sest nad said täpselt seda, mida olid palunud.
Samasugust punktipealset käsitlust rakendasid handi jumalad ka juhtumil, millest mulle jutustas Anzori Barkalaja. Ühes handi külas oodati helikopteri tulekut. Tunnid möödusid ja keegi ei teadnud, kas lennumasin sel päeval üldse välja ilmub. Seltskonnas viibinud šamaan pöördus jumalate poole küsimusega, kas helikopter tuleb. "Tuleb!" teatasid jumalad. Helikopter saabuski, ent kedagi peale ei võtnud.
Pole siiski raske näha, et soome-ugri jumalad ei ole alati siirad oma korrektsuses. Seegi tuleneb asjaolust, et jumalate ilm on inimelu peegel. Jumalatele on pigem oluline juriidiline korrektsus ning inimestele jääv mulje nende kõikvõimsusest.
Jumalik mainekujundus
Moodsal ajal peavad jumalad soomeugrilasi veenma, et nad on austamist väärt. Jumalaks olemine iseenesest mingit jumaldamist ei taga. Seega on jumalatele eluliselt tähtis sakraalne kuvandiloome.
Ilmekaks näiteks manipuleerimisest oma klientide silmis kõikvõimsuse mulje tekitamiseks on komi usundis demiurg Jeni tegutsemine. Lugematud müüdid osutavad sellele, et suurt midagi ta ise ei loonudki. Jen varastas kokku kõik metsavaimu tehtud loomad, kirjutades need enda arvele. Pärast komid arvasid, et Jen on hea taevane jumal, aga metsavaim mingi mõttetu tüüp, kellel ei ole midagi ette näidata. Kui aga Jen tegelikult üritas midagi ära teha, asudes inimest looma, läks see tal täiesti nässu. Selles, et inimesed pahasti välja kukkusid, süüdistas Jen aga koera, pääsedes ise taas puhta nahaga.
Inimesed saavad ise ka aru, et jumalate maine on habras, seda pole mõtet ilmaasjata torkida. Kui handid nägid, et venelased paluvad oma häid jumalaid suure hoolega, kuigi midagi käegakatsutavat selle eest vastu ei saa, hakati ka oma jumalate poole samamoodi palvetama. Kollektiivsetel palvustel küsitakse taevastelt olevustelt üldisi, kindlalt piiritlemata asju ja ebamääraseid heategusid, mis ei saa nässu minna. Nii ei juhtu ka jumalate reputatsiooniga midagi.
Soome-ugri jumalate avalike suhete korraldus põhineb peenel sakraalsel hämal. Nad taipasid alles hiljuti, et inimestelt peaks mingit austust nõudma, aga ei teadnud täpselt, kuidas oleks seda kõige parem teha. Võimutunne on aga magus ja seega mõeldakse välja kõikvõimalikke vigureid oma üleoleku allakriipsutamiseks.
Artikkel ilmus ajalehes Sirp.
Toimetaja: Jaan-´Juhan Oidermaa
Allikas: Sirp