Madis Arukask on Tartu ülikooli dotsent ja vanemteadur. Põhinedes oma Loode-Venemaa välitöödele kirjeldab ta suhteskeeme inimühiskonna, kodu- ja metsloomade vahel, mis on seotud metsakarjatamisega traditsioonilises ühiskonnas.

Loode-Venemaa metsasel sisemaal, kus kliima kontinentaalsem, on aastasadade jooksul elatusviisina tähtsust omanud metsakarjatamine. Metsakarjatamine, see on kariloomade, ennekõike lehmade, pidamine külavälistel metsaaladel, mitte kultuurkarjamaadel – mida pole tuntud.

Põllumajanduse osatähtsus on olnud seal väike ja ennekõike on tehtud alet, seda paiguti veel 20. sajandi keskpaigaski. Selline elatusviis on olnud väga pikalt iseloomulik läänemeresoome rahvastele, näiteks karjalastele ja vepslastele, ka idasoomlastele ning mitte ülearu ammu osadele eestlastestki, samuti põhjavenelastele. Sellises eluviisis on inimese ja metsa (resp. looduse) suhe olnud väga läbipõimunud ning põhinenud partnerlusel, mis avaldub sageli aga väga iselaadsel moel – läbi animistlike ettekujutuste ja maagilise lepingulisuse.

Olen üle kümne aasta teinud iga-aastaseid folkloristlikke välitöid vepslaste seas, uurides nende rahvausku ja vastavaid praktikaid. Töö on toimunud ennekõike keskvepsa asualal – Leningradi ja Vologda oblasti kolgastes, kuhu sõidetavad teed ja venekeelse elanikkonna pealevool on jõudnud alles hiljaaegu.

Närve kõditav tegelikkus

Vepslaste näol on tegemist kõige idapoolsemate läänemeresoomlastega. Arhailised on nende keel ja eriti vanema põlve inimeste uskumused. See, mida eestlaste looduskeskse rahvausu kohta võib tänapäeval lugeda peamiselt Eesti rahvaluule arhiivist ja vastavatest publikatsioonidest, on vepslaste hulgas veel elav reaalsus. Nii ongi välitööd mulle otsekui reisid ajamasinas saja ja enama aasta taha. Sellest teistsugusest tegelikkusest osasaamine on kõditav ning ulmejuttude lugemise järele mul seetõttu suurt vajadust pole.

Tänapäevasele loodusehuvilisele või -uurijale tähendab suhe loodusega ning selle uurimine või hoidmine ennekõike teaduspõhist lähenemist, liikide taksonoomilist tundmist, kooslusi ja nendesiseseid või -vahelisi suhteid. Siiski on selline perspektiiv Homo sapiensi küsitavas eduloos üsna noor.

Tuhandete aastate vältel on inimese ja looduse vastastikune suhe põhinenud hoopis muudel mehhanismidel. Selles on loodus hingestatud, kuid bioloogilise elususe asemel on siin keskmes animeeritud, personifitseeritud elusus. Loomad, taimed, mineraalid, maastikud jne omavad agentsust, nendega saab spetsiifilisel viisil suhelda. Selline suhe pole sadade maailma põlisrahvaste juurest kadunud ka praegu ning vaatab vastu ka meiegi vanemast usundist.

Vepslaste metsakarjatamine ja muudki rahvausu praktikad, on otsene näide animistlikust, vägagi teistsugusest ja keerulisest loodussuhtest.

Siin põimuvad looduskeskkond, mets- ja kariloomad, inimühiskonna erinevad sotsiaalsed rollid ja vastavad käitumismustrid, uskumused ja kommunikatsiooniviisid. Esitan selle keerulise suhtekompleksi lihtsama loetavuse huvides siin üsna kokkusurutult. Pole ehk vaja lisada, et järgnevas on tegemist minu informantide üldusutava reaalsuse, mitte kellegi isikliku ettekujutuse või hälbelise fabuleeringuga.

Vepslaste lepingud metsavaimuga

Kevadsuvise karjatamisperioodi alguses (aprilli lõpul – mai alguses) sõlmib kogukonna valitud ja palgatud külakarjus (vajadusel kogukonna teadja abil või vahendusel) maagilise lepingu metsavaimuga – animistlikku metsa representeeriva vaimolendi ja metsaloomade valitsejaga.

Metsavaimuga kohtumised või tema nägemised – mis kujul ta ka ei ilmneks – pole vepsa rahvausus küll igapäevased, kuid informantidelt kuuldu põhjal ka mitte ülearu harukordsed juhud. Selle lepinguga kohustub metsavaim teatud vastuteenete eest kandma kogukonna karja eest hoolt ning kaitsma seda huntide-karude eest. Karjuse roll ja töö polegi seega seotud mitte niivõrd karja hoidmise, vaid maagilise lepingu klauslite täitmisega.

Leping kohustab karjust kinni pidama teatud tabudest. Eri allikatest kuuldud või loetud info põhjal saaks neist päris pika nimekirja, tegelikkuses on aga iga konkreetne leping seotud ehk viie kuni kuue käsu-keeluga.

Reeglina on karjusele kehtinud täielik töökeeld. Ta ei ole saanud ja tohtinud teha tavapäraseid mehetöid – niita, puid lõhkuda jne, mille käigus ta võiks elusloodusele (taimed, loomad, putukad) paratamatult viga teha. Keelatud on olnud okste murdmine, aga ka näiteks metsamarjade söömine, seejuures mõnel juhul vaid musta värvi marjade söömine.

Huvitav ongi just tabude selline üksikasjalikkus, mida ei saa võtta pelkade üldistustena. Karjusele on tavaliselt olnud keelatud riidlemine, kaklemine ja vandumine – kõik, mis on seotud enesest väljamineku ja ühiskondlike konfrontatsioonidega. Tabuline on olnud enda või kellegi teise (inimese, looma) veristamine.

On huvipakkuv, et paljudel juhtudel on tabulisus laienenud ka karjuse seksuaalelule. Karjusele pole olnud lubatud suguline läbikäimine, isegi siis, kui ta on abielus.

Need tabud on kehtinud siiski vaid karjatamisperioodil, maksimaalselt aprillist oktoobrini. Muul ajal on karjus elanud tavaliselt: küttinud, teinud kõiki töid, saanud lapsi, võtnud osa tavaelust. Karjatamisperioodil on ta käitumine aga teisenenud – muutunud eraklikuks, autistlikuks. Ka välimuselt on karjus võinud muutuda habetunuks ja parkunuks. Tavalisest mehest on saanud omamoodi “mittemees”. Sellises ajutises muutumises on selge viide kultuurilisele kolmandasoolisusele. See on nähtus, mida tuleb ette mitmetes kultuurides maailma eri kohtades. Kultuuriline kolmandasoolisus pole personaalne “eneseteostus” või hälve, vaid isiku ja tema sookäitumisega kogukonna huvides toimuv muutus.

Kui karjus on lepingulistest tabudest korralikult kinni pidanud, pole ta töö olnud raske. Juttude järgi ongi hea karjus pidanud hoolt kandma karja metsa ja tagasi ajamise eest, muul ajal on ta võinud kasvõi päev läbi külas magada – kari on olnud hoitud ja puutumata. Kiskjad on võinud kõndida karja juurde või lausa sellest läbi, kuid kariloomadele on nad olnud nähtamatud (ja vastupidi) ning ohutud.

Jõudmata siin peatuda mitmetel muudel detailidel jääb vaid lisada, et selliseid nõidkarjuseid on austatud ja kardetud. Karjus on olnud vahemees inimvälisega, samas ka omamoodi moraalipolitseinik.

Milleks meile animistlik maailmavaade?

Nõukogude ühismajandites kestis selline karjatamine kuni põllumajanduse ja maaelu allakäigu alguseni 1990ndatel, paiguti on see aga säilinud veel meie päevilgi. Tean mehi, kes seda tööd teinud on, veel rohkem inimesi – väljaõppinud zootehnikuni välja –, kelle jaoks selline loomapidamine pole mitte mingiski mõttes “üleloomulik“.

Folkloristina pole mu ülesanne selliste nähtuste loodusteaduslik seletamine. Inimkultuuris on tegelikkus see, mida kokkuleppeliselt usutakse tegelikkus olevat.

Peaksime küsima, miks on sellist keerukat suhtemehhanismi ikkagi tarvis, kui “saaks ju ka lihtsamalt”. Miks on inimesed aastatuhandeid elanud kooskõlas selliste uskumustega, järginud ebaratsionaalseid praktikaid ning kujundanud välja keerukaid uskumussüsteeme?

Tuleb järeldada, et seda on kogu aeg millekski vaja. Teadlikkuse ja agentsuse omistamine mitteinimlikule on kõige paremini taganud nende libastumiste vältimise, mis on meile saatuslikeks saamas ajast, kui ratsionaalne usk inimmõtlemise kõikvõimsusse uueks religiooniks sai. Evolutsiooni jooksul on inimene juba väga ammu aru saanud, et ta on iseendale kehv peremees ning seda halvem peremees keskkonnale ja planeedile. Vaja on inimühiskonna välist kontrollisüsteemi.

Meie mõistes teaduslikkusel mittepõhinevate animistlike uskumussüsteemide nõrkuseks võib lugeda nende kohakesksust ning (näilist?) kohandamatust – nad on alati seotud konkreetsete paikade ja sealsete uskumusolenditega.

Neid uskumusi kandvad põliskultuurid ei tule kuigi hästi toime moodsa maailma poolt tekitatud probleemidega. Kui näiteks jäätmete iseloom muutub orgaanilisest mittelagunevaks, ei tarvitse animistlik mõtteviis selle muutusega hakkama saada. Siiski on põlisrahvaste algupäraste maailmavaadete ja ontoloogiate tundmaõppimise ja järgimise ülimat olulisust üha enam rõhutamas juhtivad teadlased ja visionäärid, Noam Chomsky jt eesotsas, ikka meie planeedi ellujäämise nimel.

Vepsa maagilise metsakarjatamise näide on üks paljudest, kus loodussuhe põhineb maagilisel partnersuhtel.

Looduse tundmine ja hoidmine tähendab kommunikatsiooni selle animistlike esindajatega, vastavaid kõne- ja käitumisakte, kokkuleppeid, tabusid, rituaale. Animismi, inimeste-loomade-taimede vastava läbikäimise uurimine on antropoloogiateaduse keskmesse nihkunud eriti viimase paarikümne aasta jooksul. Kaasaegsel folkloristikal (aga ka teistel rahvusteadustel) on selles oma eriline osa.