Mets on soome-ugri bränd. Metsatunnetusel põhineb kogu hilisem identiteedi tajumine ja turundamine, nagu seda kajastatakse näiteks Eesti Rahva Muuseumis kuni tuleva aasta 15. maini avatuks jääval näitusel “Karu, Õ ja Joškin kot”.

Metsast sai alguse komide usk sellesse, et kogu loodus on elus, sest igas loomas ja taimes on hing. Metsa animistlik hingus aitab põhjendada komide rahvausu ristiusust puutumata põhihoovuse säilimist.

Suurima väljakutse komi animismile esitab õigeusk, mida nii teadlased kui ka tavalised inimesed peavad üldiselt komide jaoks normaalseks usuks. Komid ristiti idapoolsetest soome-ugri rahvastest esimesena, juba 14. sajandil. Hilisemas komi kultuuri käsitlevas diskussioonis on see pikaajaline õigeusu mõjualas elamine tekitanud vastakaid tundeid. Ühelt poolt kirjeldatakse komisid kõige venepärasema soome-ugri rahvana. Teisalt aga arvatakse, et kuussada aastat õigeusku pole komidele üldse mõjunud ja nad on oma hinges jätkuvalt soome-ugri paganad.

Alates 19. sajandist on komi kultuuri kirjeldajad tõstnud esile jahinduse keskset rolli komi identiteedis. Komisid ehk sürjaneid käsitleti tollastes kirjutistes inimestena, kelle elu sõltus küttimisest. Sel perioodil said komid kirjanduses laialt levinud hüüdnime „metsainimesed“. 1840. aastatel kirjutas Komimaal rännanud Vassili Latkin oma reisipäevikus, et kogu maa kujutab endast puudega kaetud kõrbe. Latkin ei kohanud 50 versta jooksul ühtegi elusolendit ning arvas, et isegi loomad ja linnud hoiavad nendest metsikutest padrikutest eemale.

Komi filosoof-etnograaf Kallistrat Žakov (1866-1926) leidis, et komide maailmapilt ja igapäevase käitumise normid on määratud looduskeskkonna poolt. Žakov arvas, et loodus on pühakoda, mis peidab endas sajandeid püsinud kultuurimälu. Erilist tähelepanu pööras ta metsa müstilisele kujundile: “Seda, millist muljet avaldab mets sürjanile, on näha ainuüksi sellest, millise armastusega suhtub ta metsa ja selle iseärasustesse, kui külluslikult on kasutusel nimetusi metsa eripärade tähistamiseks... Metsad täidavad peaaegu kogu ruumi. Nad on küttimise ja kangelastegude paigad, müstitsismi ja poeesia allikad.”

Komide jahilembust kirjeldati kui iidset kohaliku eluviisi osa juba 19. sajandil. Arusaam küttimise olulisest rollist komi kultuuris polnud ainult kirjanike romantiline ulm, vaid kajastas adekvaatselt komide tollast igapäevaelu.

Jahindus ja kalastus püsisid komide olulisemate traditsiooniliste majandustegevuste seas veel 20. sajandi alguses ja on  säilitanud märkimisväärse koha mitmete Komimaa piirkondade majanduses tänaseni.

Üks komi professionaalse etnograafia teerajajaid, Vassili Nalimov (1879-1939), kirjutas sellest, et metsaelu kujundas komide vahel iseäralikud suhted. Metsas sõltub kõik omavahelisest austusest ja usaldusest. Metsas ei kehti komide arusaamade kohaselt riiklikud seadused. Komidel kujunes maailmapilt, mida Nalimov nimetab “jumalata religiooniks” ja “sotsiaalse solidaarsuse religiooniks”.

Hilisema aja komi etnograaf Nikolai Konakov (1945-2010) täheldab, et komi uskumustes peeti metsa ja vett jumalate ja vaimude loominguks. Metsa kasutusõiguse kehtestab jahimees jahiala hõivamiseks tehtud töö kaudu. See tähendab, et püüniste ülesseadmise ja jahiraja puhastamise läbi sõlmitakse leping metsavaimudega, kellega kahasse hakatakse seejärel metsa kasutama. Suhted metsavaimudega määravad ka küttide käitumisreeglid. Metsa tuleb austada, saaki kohelda väärikalt ja teiste jahimeeste õigusi tunnustada.

Mets pole komide jaoks võõras ega vaenulik sfäär, nagu see on paljude põllumajanduslike rahvaste pärimuses. Komi inimene kuulub “geneetiliselt” metsa ruumi, olles mütoloogiliste kujutelmade kohaselt inimese esialgseks koduks. Metsa kujund püsib komide maailmapildis domineeriva mütoloogilise mudelina, mis kujundab kogukondlikke norme ja inimeste tunnete struktuuri.

Ükskord 1996. aastal arutasid kaks jahimeest metsaelu hingeliste väärtuste üle. Nad tõid esile metsa meeleolu valdava rahu ja tasakaalu, mis võimaldab olla tõeline inimene. Sellele metsaelu helgusele vastandub linnaelu “mürgisus”:

Jahimees Ivan: “Kui ma esimest korda linna tulin, siis ma jäin lihtsalt haigeks. Ma ei saanud midagi teha. Metsas on rahulik, seal on mingi emotsionaalne tasakaal.”

Jahimees Miša: “Kui tuled jahilt, on sul nii hea tunne. Sa oled väsinud ja sul on habe poolteist kuud ajamata.”

Jahimees Ivan: “See on paik, kus sa tunned ennast kõige rohkem inimesena.”

Komi jahimehed ei armasta rääkida millestki abstraktsest. Mets kultuurilise kategooriana seda aga kindlasti on. Samas tuleb vahel ikkagi ette, et jahimehed muutuvad unistavateks ning hakkavad arutlema ilusate ja mõnusate asjade üle, mis viib jutu metsa peale. Mets on lihtsalt olemas ja metsakogemuse kõikehõlmavus on jahimeeste jaoks vaikne ja varjatud.

Komide mets on alternatiivne, animistlik püha keskkond õigeusu kirikute poolt külaelu vaimsuse kõrval. Varasemad etnograafid kirjeldasid metsa müstikat jõuliselt, otsides sellest komide omapärast vaimsust. Jahimehed ise jäävad metsa kirjeldamisel tagasihoidlikuks. Ent taoline ebamäärasus või pealiskaudsus käib metsast rääkimise juurde, et selle saladuslikkust mitte liiga ilmseks teha.